Heidi-Ingrid Maaroos

eesti arstiteadlane

Heidi-Ingrid Maaroos (sündinud 12. septembril 1942) on eesti arstiteadlane, gastroenteroloog ja perearst.

Heidi-Ingrid Maaroos 2007.

Intervjuud

muuda


  • Igale arstile annab kokkupuude teadusega tervet mõtlemist juurde.
  • Võib-olla on kõige suurem muutus see, et üliõpilased puutuvad õppejõududega aina vähem kokku. Seda eriti eksamil, sest nüüd tehakse põhiliselt kirjalikke teste ja suulisi eksameid enamasti pole. Seetõttu puudub tänapäeval see mõnu, et said õppejõuga eksamil rääkida, ta sai sind suunata või sult küsida ja sa said nii oma teadmisi näidata.
  • Oluline on, et kliiniline õpe oleks alati seotud patsientidega. Peremeditsiinil on selles osas võimalus õpet suuremal määral toetada.
  • Eestis on residentuur hästi korraldatud. Residendiga koos tuleb nii haiglasse kui ka perearstikeskustesse lisaraha. Sellest räägitakse millegipärast vähe, et koht, mille resident haiglas täidab, ei ole kinni makstud haigla enda rahast, vaid riigieelarvest. Selliselt toimib residentuur järjepidevalt. Meil on residentuuris kursuste süsteem, mis soodustab mõtteviisi, et ollakse ikka veel õppija. Rohkem peaks toetama suhtumist, et resident on juba arst, ta peab olema iseseisev, kuid tal peab olema kättesaadav juhendaja.
  • Meil on igal aastal residentuuri juhendajate konverents ja mina arvan, et kui arst teeb oma tööd hästi, siis on ta ka residendile hea juhendaja. Tal peab lihtsalt olema aega ja kohusetunnet seda teha.
  • [Peremeditsiini reformist:] Mina ei näe veel mitte mingisugust uut mudelit. Lihtsalt ehitatakse uusi maju, mida millegipärast ei nimetata mitte perearstikeskusteks, vaid kutsutakse tervisekeskusteks. Meie püüdsime omal ajal olla terminoloogias väga täpsed, sest ka tol ajal olid juba tervisekeskused ehk spaad, kus pakuti mugavusprotseduure. Nüüd nimetame uued majad, mida ehitatakse Euroopa raha eest, samuti tervisekeskusteks, kuigi tegelikult peavad need olema sisult ikka perearstikeskused. See, et neisse tuleb ka füsioterapeut ja ämmaemand, ei muuda midagi selles mudelis, mis on juba olemas.
  • Ega 30 aastat ei saa ükski asi ilma muutusteta kesta, vaid tuleb aina otsida paremaid lahendusi.
  • Algselt oli perearstisüsteemi loomisel eriti tähtis see, et esmatasand on iseseisev, eraldatud teistest tervishoiu etappidest ja side toimub koostööna, mitte alluvussuhtena. Iseseisvus peabki nii jääma, sest muidu kaob peremeditsiini identiteet ära.


  • [Plaanist asutada teaduse elutööpreemia rahaga noorteadlaste stipendium:] Ma tahan seda, et just kliinilistes teadustes tuleks uusi inimesi juurde ja neile on sageli mõni väike stipendium või preemia abiks selleks, et alustada. Minu kogemus näitab seda, et vahel on ka väheste vahendite juures heade ideedega võimalik teha maailmatasemel teadust.


  • Olen pool sajandit olnud arst, ülikooli õppejõud ja teadlane. Selline kolme tegevusvaldkonna ühtsus on traditsiooniline akadeemilisele meditsiinile. Üks tegevus ei välista teist, vaid selleks, et paremini patsiente ravida, on vaja tõenduspõhist mõtlemist ja selleks, et üliõpilasi õpetada, on vaja nii kliinilist tööd kui ka teadustööd. Kliiniline teadustöö toimub aga patsientide osalusel.


  • Perearsti põhiline printsiip on järjepidevus, mis saavutatakse ikkagi nimistupõhisusega. Kuigi suuremas keskuses võib näiteks ägedad haigusjuhud lahendada ka teistmoodi – et patsient saab kohe arsti juurde, tehakse ka valvesüsteemid. Nii et siin on organisatoorselt palju võimalusi, aga see peaks jääma, et mul on oma perearst ja kui mul on mingi korraline visiit või on tegemist ennetustegevusega, siis ma saan tema või tema õe juurde.
  • Tegelikult on see ju päris normaalne, et tänapäeval peavad nii perearstil kui -õel olema head töötingimused ning ka patsiendil peaks olema mõnus käia arsti juures.
  • Võib-olla kellelegi meeldib ikka töötada oma ruumides ja töötada ka üksinda või kahekesi. Ma väga loodan, et tervisekeskuste loomisega ei teki sundkollektiviseerimist.


  • [Eesti perearstisüsteemist:] Tänu sellele, et kunagi 20 aastat tagasi see mõte tekkis ja asi hakkas arenema, on tegelikult tervishoid päästetud. Muidu oleks meil ikka väga suured raskused.
  • Mulle meeldib, et perearst on oma koha leidnud, et temaga arvestatakse, et teda tunnustatakse. Näiteks presidendi vastuvõtt parimatele perearstidele. Et ta on muutunud väärikaks ja ennast austavaks ja ka patsiendid on rahul. See on see, mis pakub rahuldust.
  • Juba 2000ndate keskel hakkas ilmnema, et meie noored perearstid ei saanud kohe Eestis nimistuid ja neil tekkis vajadus otsida endale töökoht mujal. Kas see on nüüd halb või hea, ka siin on omad head küljed. Näiteks meile tuli Tartu Ülikooli tööle arst, kes oli viis aastat Rootsis tööl ja tal on uus kogemuste ja teadmiste pagas anda edasi üliõpilastele.
  • Olen sellest ajast, kus meid määrati kohtadele ja me ei saanud pakutud kohtadest ära öelda. Inimesed leidsid siiski võimalusi sellest välja tulla. Selline sunnismaisus ei ole kunagi lahendus, lahendused peavad olema demokraatlikud.
  • Olen märganud, et kui ilmub mõni negatiivse alatooniga lugu, siis kõik on väga puudutatud sellest, kuigi neist ei räägiti. See kogu arstkonnale kanduv negatiivne maine mõjutab seda, miks ei taheta siin töötada.
  • Need inimesed, kes on mujalt tagasi tulnud, oskavad rohkem hinnata, seda, mis meil on. Ka patsientidena. Kui ka patsiendid saavad rohkem maailma näha, siis nad muudavad oma arvamust Eesti suhtes.
  • [Oma tööst:] On raske öelda, mis on olulisem. Oluline on see, et tegevus on olnud järjepidev. On olnud head kolleegid, kes on kaasa tulnud, olnud võimekad ja edukad. Nad ise on arenenud uueks koolkonnaks, nende seas on teadlasi, perearste, õppejõude. Minu õpilane on juba meditsiiniprofessor. Ma leian, et see on kõige olulisem, mitte üks või teine teema.


Kirjutised ja sõnavõtud

muuda
  • Kui raviga tegelevad kõik haiglad, siis kliinikumi privileeg on tema üliõpilased. Ja töö patsientidega on siin alati seotud nii teaduse kui õpetamisega ning ilmselgelt mõjutavad kliinikumist saadud esimesed kogemused üliõpilasi terve nende elu.


  • Ma ise tunnen, et olen kliinikumiga seotud üle 50 aasta erinevate tegevustega väga erinevatel tööpostidel. Aga nendest kõige rohkem on mind mõjutanud see, et ma alustasin Toome kliinikus juba 4. kursusel tööd patsientidega. Sain aru, et töö patsientidega on alati seotud teadustöö ja õpetamisega. Need raamid on olnud minu teadlase ja õppejõu töös edasi. Tahan rõhutada, et kliinikum on koht, kus on üliõpilased - kõik muu - näiteks ravitöö - kuulub ka teistele raviasutustele, kuid üliõpilased on privileeg. Millise kogemuse saab üliõpilane õppetöö alguses, mõjutab teda kogu elu, eeskujud mõjutavad teda kogu elu.



Välislingid

muuda