Preemia on raha, mida normaalsetes oludes poleks mingil juhul makstud, aga seekord, näe, juhtus niipidi, arvatavasti vabandavatel asjaoludel.

ProosaRedigeeri

  • [Planchet:] "Kohe seletan. Oli tegemist ühe laenuga... võlgnik andis mulle tagatiseks toorsuhkrut, tingimusega, et võin selle maha müüa, kui võlga kindlaksmääratud ajaks ei tasuta. Laenasin talle tuhat liivrit. Tema ei maksnud, mina müüsin suhkru tuhande kolmesaja eest edasi. Tema sai sellest teada ja nõudis sada eküüd endale. Selge, mina keeldusin... ja ütlesin talle, et ma ei võinud ju seda müüa üheksasaja eest. Tema väitis, et olen liigkasuvõtja. Palusin seda korrata linnavalli taga. Mees on endine kaardiväelane, ta tuli. Torkasin teie mõõga tal vasakust kintsust läbi."
"Tuhat ja tuline! Kui kõrget protsenti sa võtad?"
"Kui võtaksin vähem kui kolmteist, rööviksin iseennast," vastas Planchet. "Selline on juba kord mu iseloom."
"Ära võta rohkem kui kaksteist," manitses d'Artagnan, "ja mis üle selle, seda nimeta kurtaažiks ja preemiaks." (lk 144)


  • Alles 1975. a. tehti Moskvas vajalikud kristallivõre uuringud, mis tõestasid uue mineraali "sünni". Tšara jõe järgi nimetati ta alul tšaraiidiks, kuid rahvusvahelise tunnustamiseni kulus veel kaks aastat. Nimelt oli Smithsoni instituudi (USA) mineraloogiamuuseum esitanud oma laborimäärangu alusel sama mineraali kinnitamiseks morelandiidi nime all (muuseumitöötaja nime järgi). Arvatavasti oli Ameerikas laborimäärang tehtud Venemaalt ostetud ehtest. Vaidlus lõppes 1977. a. sellega, et rahvusvaheline komisjon kinnitas uue mineraalina tšaroiidi. (Nimes soovitati muuta üks täht, sest tšaraiit pidi meenutama tšeraliiti.) J. Rogovile, V. Rogovale ja J. Aleksejevile maksti tšaroiidi leiukoha avastamise eest 200 rubla preemiat. Mõnes teises riigis võinuksid nad saada dollarimiljonärideks. (lk 249)