Kadri Mälk, Amnesia (eebenipuu, must turmaliin ja hõbe, 2010)

Proosa

muuda
  • Lift tõuseb, lift vajub. Kõik ei ole mälus säilinud. Osaline amneesia on jäänud. Mitmehäälsed rahvalaulud ja ööbik asuvad kusagil alateadvuse sopis. Kevadine lumi on sulanud. Auraval mullal pole enam jälgi. Kuid on tärganud iha tuua kõik tagasi, tuua tagasi niiske hõngus, akaatsiad, ööbik, iidsed märgid. Ma olen otsekui teadusemees, kellel on valemid kaotsi läinud. Populaarseid brošüüre ma aga kirjutada ei taha. Mul tuleb alustada otsast peale. Pean ootama talve omaenda teadvuses, lund.
Ma tahan, et naaseks too õhtu Ülem-Panemunės, verandal. Mulle on tarvis geomeetrilisi mõnusid. Müstikat. Kohut.


  • Primo Levit lugedes on näha, et tema laagris ja tema rühmas asusid juudid põrgu kõige viimases ringis, kuid seal oli ka teisi ringe, ka mittejuutidele — sest neidki oli Auschwitzis palju — ja ühtki vangi — isegi mitte kõige kuritegelikumat kapot, ei peetud seal inimeseks. Selles seisnebki raamatu metafüüsiline taust, millele vihjab juba pealkiri. Nagu kõik sündmused, mis ületavad kujutlusvõime piirid, läbis küüditamine amneesiafaasi või segu amneesiast ja afaasiast, mis tabas küüditatuid ning nende seas ka pääsenud juute. Öeldamatut pole lihtne öelda. Aeg lubab pilgul kohanduda objektiga, mida on võimatu ainiti vaadata.