Katre Talviste

eesti tõlkija, toimetaja ja kirjandusteadlane

Katre Talviste (sündinud 31. oktoobril 1978) on eesti tõlkija, toimetaja ja kirjandusteadlane.

Katre Talviste.


"Laulmine iseendast ja teistest"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Katre Talviste, "Laulmine iseendast ja teistest: Mõtteid tõlkivatest luuletajatest", 2013.


  • Tõlgitakse kontekstis. Jim Malone'i ei tsiteeri ma aga mitte selle näitlikustamiseks, sest selleks sobiks lugematu hulk muid näiteid, paljud neist luule tõlkimisega märksa ilmsemalt seotud kui film võitlusest salaviinaga. Oluline on, et Malone õpetab Nessile, et ka salaviina vastu võideldakse kontekstis. Ei ole mõtet lähtuda definitsioonist, mis ütleb, et salaviina hoitakse saladuses ja peidus ning keeruline ülesanne on salaviina peidupaik välja nuuskida, kui tegeliku olukorra keerukus peitub hoopis mujal. Samuti pole mõtet individuaalse, kohaliku konfiguratsiooniga probleemile üritada rakendada mingit üleüldist lahendusviisi, mis peaks justkui igal pool toimima, vaid lahendusvõtted on mõttekas tuletada probleemi konkreetsetest omadustest. Selline on Malone'i tegelaskuju läbiv paatos. Saatuslikuks saab talle asjaolu, et ka kavalamad kurikaelad jagavad selle põhimõtte ära, kui Malone ei ole taolise adekvaatsusega parajasti arvestanud. (lk 8)
  • Näiteks seletas kord üks juhuslikult kohatud prantsuse professor heatahtlikult, et Baudelaire'i retseptsiooni uurimine on iseenesest lihtne: mis muud, kui võtate ette kõik artiklid, mis seal teie maal Baudelaire'i kohta avaldatud on, ja vaatate, mida keegi kirjutab, seda siis üldistate ja liigitate ja periodiseerite, esiti kirjutised Baudelaire'i eluajast, siis hilisemad... Nagu see ikka käib. Tsitaat pole lõpuni täpne, aga alguse osas küll, ja üldine soovitus umbes nõnda mõeldud. Nii see kahtlemata käibki - seal, kus leidub kirjutisi külluses, kõigepealt hästi palju Baudelaire'i eluajast ja siis veel rohkem hilisemaid. Meil ei leidu, aga tol hetkel ei osanud ma isegi välja mõelda, kuidas seda professorile öelda, sest aimasin, et loogiliselt järgneks küsimus, milleks üldse uurida Baudelaire'i tõlkimist ja tõlgendamist Eestis, kui mingit retseptsiooni justkui ei olegi. Mõnevõrra murelikult mõistsin, et esimese asjana tuleb välja mõelda, kus see retseptsioon siis on, kui ta inimeste ja mu enese kogemust mööda ilmselgelt on, aga ei ole seal, kust prantsuse professor seda otsiks. (lk 9)
  • On mõistagi oluline välja selgitada, sõnastada ja silmas pidada, mille poolest eri kirjandustraditsioonid, eri teosed ja autorid, algupärandid ja tõlked üksteisest erinevad, mil moel üks nähtus ei ole seesama mis teine ja mida tema kokkupuuted ja lõimumised tolle teisega kaasa toovad. Ent kui hoomatav kokkupuutepind on ilmselgelt napim kui nähtused ise, siis ei aita selle kaardistamine päriselt neid kumbagi mõista, ehkki annab kätte väärtuslikke teeotsi mõlema sisse tungimiseks. (lk 10-11)
  • Marginaalsuse ja kesksuse (või siis kõikjalolu) ning nähtamatuse ja nähtavuse probleem on üks peamisi, millega tõlkimise teoreetilisel mõtestamisel tegeldakse, olgu siis kõne all tõlke koht kultuuris ja kirjandustraditsioonis üldse või tõlkijahoiakute ja tõlkepoeetika kitsamad küsimused. Kas tõlkijat ja tõlkeid mingis kultuuris märgatakse ja väärtustatakse, kas nad ise aitavad kaasa oma kultuuri ja teiste kultuuride eripära ja mitmekesisuse märkamisele, kuidas see kõik tekstides ja nende tarbimises täpsemalt teoks saab ning kuidas ajaloo käigus areneb - need küsimused on üsnagi universaalsed, kerkivad tõlkija ette praktikas kõikvõimalikes ja sageli ootamatutes vormides ning vajavadki üha uuenevat teoreetilist läbimõtlemist. Teooria juures on aga huvitav, et ehkki teoreetikud lähtuvad eri tüüpi traditsioonidest seda igati teadvustades ja teinekord erinevust ennast uurides jäävad põhiküsimused üldjoontes universaalseks, omavahel ühilduvaks ning pealtnäha traditsiooni- ja kontekstiüleseks. Ent kui teooria kannul kulgeb ettevaatamatu tõlkeloolane, kes opereerib paratamatult juba mingi konteksti sidusa objektiga, aga küsimuste universaalsust usub ka praktikas, võib juhtuda nagu Eliot Nessiga: põhimõtteliselt tundis Ness asja väga hästi, ei olnud millestki kuidagi valesti aru saanud, aga see, mida ta teha tahtis, tal välja ei tulnud. (lk 11-12)
  • Akadeemiliselt arutleda võib ju paljugi, aga ei ole mõtet salata, et loomuliku lugemise korral hakkab lugeja tõlkija vastu huvi tundm a enamasti siis, kui teda miski närvi ajab, ning teadlikum lugeja mõnikord ka siis, kui miski väga meeldib. Teadlikkus on viimasel juhul see, mis võimaldab kahtlustada, et heameele taga on kellegi töö. (lk 15)
  • Kui luuletus innustab end pähe õppima, kui seda saab sisendusjõuliselt deklameerida, on see kahtlemata toimiv luuletus selles keeles, milles teda tuntakse, emakeelne luuletus, ükskõik, kust või kuidas see emakeelde saanud on. Ma ei taha kindlasti väita, et tõlge peaks igal juhul niimoodi toimima, ent mulle tundub, et pidada probleemiks (sõna mõlemas levinud tähenduses - ühtaegu meelehärmi põhjuseks ning millekski, mida lummatult uurida) seda, kui tõlge niimoodi toimib, saab ainult juhul, kui kehtib kaks eeldust.
Esimene eeldus on, et tõlkimine kujutab endast midagi väga erilist ja nii kultuuri kui ka loovisiku seisukohast fakultatiivset ja marginaalset. Teine, et algupärane keel ja kirjandus olid olemas enne kui tõlkimine ning on ka hiljem seisnud ikka omaette. (lk 16-17)
  • Ent kui mul tuleb vastata näiteks prantsuskeelsest traditsioonist saabuvale küsimusele Kas tõlkimine on avaldanud mõju eesti algupärase kirjanduse arengule?, siis ei ole loota eriti mingile universaalsusele, sest ma tean, et küsimus kätkeb endas igasuguseid vaikivaid veendumusi ja norme: tõlge saabub alati mingis mõttes valmis, stabiilsesse, küllastunud kirjandustraditsiooni ja keelde; tõlkeid loovad sageli teised inimesed kui need, kes kirjutavad algupärast kirjandust; üldine kooliharidus ei näe tõlgete lugemist eriti ette. Sellises olukorras võib tõlgete mõju algupärasele kirjandusele olla osa lugejate jaoks üldse peamine teiste kirjanduste tarbimise viis ning tõlge jällegi paljude kirjanike jaoks peamine nende kirjandustega tutvumise viis. Seega kui vastata küsimusele jah, peab vastus küll paika, kuid ei tähenda suurt midagi. (lk 18)
  • Me ei saa kunagi teada, missugune oleks eesti kirjandus, kui Tammsaare ei oleks Dostojevskit lugenud ja tõlkinud, aga on raske öelda, kust tuleks sedasorti kollegiaalsetes vestlustes, mis on omakorda tõlkelised, vastamisega alustada, et küsijal vormuks talle enam-vähem arusaadav kujutlus olukorrast, kus küsimuse vastus on jah, aga mingit iseäranis jõulist kohalikku baudelaire'likku luule- või dostojevskilikku proosatraditsiooni ei ole. (lk 18)
  • On üldteada tõsiasi, et eesti keel ja kirjandus arenesid ja muutusid 20. sajandil ning iseäranis selle esimesel poolel ja keskpaiku tohutu kiirusega, mitmekesistusid funktsioonidelt ja struktuurilt ning tõlkelugu uurides peaks seda ehk iseäranis selgesti tajuda püüdma. Keel ja kirjandus ei läbinud seda arengut ju kuidagi abstraktselt, vaid konkreetsete autorite loomingu ja isikliku arengu kaudu ning paljud neist autoritest on ühtlasi olnud silmapaistvad ja viljakad tõlkijad. Tõlkimine pole kunagi toimunud kirjandustraditsiooni serval ning traditsioonis endas on harva valitsenud suur ja kauakestev stabiilsus ja selgus. (lk 23)
  • Silmapaistvad ja omapärased luuletajad tõlgivad luulet muidugi ka suurtes kirjandustes, aga prantsuskeelne luule Eestis tekitab küsimuse, mis siis saab, kui peaaegu ainult sellised tõlgivadki. Kas sel juhul on tõlkimisest võimalik või mõttekas kõnelda samasugustes kategooriates ja samasugustest probleemipüstitustest lähtuvalt kui mujal, kus nõnda ei ole? (lk 24)
  • Niisiis võib ka tõlkija laulda iseendast, luuletaja kirjutada tõlkimiskogemusest. Ning lugeja võib võtta luulekogumiku kätte peamiselt põhjusel, et selle autor on kuulus tõlkija, ning avastada, et selles kogumikus leidub luuletus, mis täie enesestmõistetavusega väljendab veendumust, et on olemas terve August Sanga tõlkekoolkond, ehkki August Sang on hoolega hoidunud tõlkimise kohta midagi avalikult õpetamast (või siis ta lihtsalt ei jõudnud tõlkimise kõrvalt selleni). (lk 27)
  • Kontekstides, kus tõepoolest ollakse üksjagu hädas ebaõiglusega, et tõlkijatele keegi väärilist tähelepanu ei pööra, ja tõsimeeli vist arvataksegi (sest seda ilmselt ka esineb), et kõigepealt formuleerib tõlkija teoreetilis metoodilise platvormi ja seejärel asub tõlkima, ei oska ma neid juhtumeid enamasti isegi kirjeldada, ehkki vahel on vaja, seletamisest rääkimata. Sellest ka püsiv tunne, et mingeid küsimusi on puudu, kirjelduskeel tahab täiendamist, et saaks öelda, kuidas see, mis mõnes kirjanduses ilmselt oleks kurioosum, meil tegelikult ei ole. (lk 28)
  • Kõige lähemale kreedo väljendamisele jõudis Sang Toropi tähelepanekuid mööda ühe 1969, aastal Ivar Ivaskile kirjutatud kirja mustandis - lõigus, mille on ise hiljem maha tõmmanud. See muidugi ei tähenda, et ei tuleks välja, mis Sanga tõlkijana iseloomustab ja omapäraseks teeb. Samuti tuleb välja, et Sang on küsimuse üle omaette mõelnud küll Ent tõsiasi, et ta isegi sel ühel korral, kui peaaegu oleks ka kellelgi teisele öelnud, ütlemisest siiski loobus, on esiteks poeetiline, teiseks aga, tundub muile, jällegi üks neist asjust, mis kuskil mujal võiksid olla juhuslikud, erandlikud ja marginaalsed, aga meil peaksid olema võib-olla just see koht, kust uurimist alustada ja millele keskenduda. (lk 29)
  • Teisipidi öeldes - kui on selge, et igal juhul peab saama, siis tuleb see, kuidas just saab, tegemise käigus ise välja. Eesti kirjanduses on tõlkimine algusest peale olnud miski, mida igal juhul on pidanud saama. Tõlkimine on arenenud algupärase kirjanduse kõrval (või isegi eel), toitnud põhilugemisvara ja kirjandusharidust, moodustanud osa kirjanike loometööst ning tundunud lihtsama poeetikaga tekstide puhul jõukohane ka neile, kellest kirjanikku või isegi tõsiseltvõetavat tõlkijat ei saa ja kelle tegevuse üle kaeblemise koht poleks võib-olla kohe August Sangast kõnelemise kõrval, kui see ei rõhutaks sama ideed. Tõlge ei ole kultuuris marginaalne, kultuuritarbimises fakultatiivne ega isikliku praktikana erakordne tegevus. Ka inimene, kes hüüatuse"Cozy!" tõlgib "Nõbu!" või kõneleb häirimatult kitsest jões (loetud siis ilmselt goat asemel coat) kui kavalast enesetapu lavastamise meetodist, tuleb mõttele, et võiks tegelda tõlkimisega. Toimetamis- ja kirjastamispraktikas on see sageli heidutav, ent abstraktsemalt mõeldes tegelikult hea ja huvitav, sest kinnitab sellise maailma olemasolu, kus tõlkimine ei alga teooriast, ei alga iga kord isegi mitte elementaarsest pädevusest, vaid paratamatusest. (lk 30)
    • "Laulmine iseendast on ju kena küll, aga muidu ma eriti ei soovitaks"


  • Krimilugu - sellest žanrist (ehkki mitte trükisõnast) pärinesid viimatised näited - algab sageli sellest, et leitakse surnukeha. Kui küllalt kiiresti ei leita ja autor pole nii osav, et seda kuidagi kompenseerida, võib lugeja hämmastuda ja nördida. Luuletuse puhul on aga ilmselt vastupidi - laiba leidmine lüürilises luules võib lugejaid ja koguni tervet kirjandusruumi vapustada, nagu omal ajal vapustas Baudelaire'i "Raibe" nii Prantsusmaal kui ka Eestis. (lk 31)
  • Paralleel krimilugudega on aga visa taanduma, sest kui laipu leitakse rohkem kui üks, tekib ka luule puhul hõlpsasti, ning küllap põhjendatult, küsimus, kas juhtumid on omavahel seotud. Näiteks kui Heiti Talvik, kes on ise Baudelaire'i oma eeskuju ja esialgse inspiratsiooniallikana välja toonud, kirjutab luuletuse "Laip rannal", on seosed hõlpsad tekkima. Neid lähemalt vaagides võib aga ilmneda, et seos ei tähenda tingimata sügavat sarnasust, vaid põhineb keerukamatel mehhanismidel. (lk 31)
  • Baudelairelle on oluline surmas peituv esteetiline potentsiaal, mis tema jaoks on suurel määral ühtlasi moraalne ja ontoloogiline potentsiaal. Kus mateeria lõppeb (siin sel juhul sõna otseses mõttes - laguneb ära), seal algab vaimu ja kujutluse maailm, mis tõotab pääsem ist painetest, mis Baudelaire'i ja tema luulemina muidu järelejätm atult saadavad. (lk 33)
  • Igasugu asju võib mõelda, aga iga kord ei tule nii välja, nagu vaja oleks, ja iga kord ei õnnestu talitada sellena, kellena ennast näha tahaks. See piiratusetaju kandub luulessegi: luuletaja ei näita ennast erakordse, veatu ja võimsana. Sõna võib suuta nii mõndagi, aga vähemalt ausa luuletaja puhul ei saa sõna ükskõik millest ükskõik mida teha, sõna ei ole kõikvõimas. (lk 39)
    • "Luuletaja leiab laiba"


  • Kui luuletaja pole iseenese maailmas alati kõige tähtsam, siis jagub tal seda enam tähelepanu teistele, sealhulgas tagasihoidlikele, ka kõnevõimeta olevustele ja koguni asjadele. Taotlemata kuidagi autorite pingereastamist selle empaatiavõime alusel, olen sellest alati kõige lummatum olnud Johannes Semperi puhul. Võib-olla osalt ka seetõttu, et nüüdisajal mõjub mõningates kontekstides peaaegu dissidentlusena, kui avalikult möönda, et Semperi puhul üldse miski heas mõttes muljet avaldab. (lk 41)
  • Raamatute ja nende autorite peale võib ikka vihastada, sageli on väga huvitav teada saada, miks üks või teine teos kedagi vihastab, aga Maalehes ilmunud arvustus ei näita, mida "Päevaraamatud" lugejale kurja on teinud, vaid ilmselgelt kasutab raamatu ilmumist kui head juhust taas kord kurtmaks, kui palju kurja Semper on teinud. (lk 42)
  • Ei tohiks olla raske mõista, miks Orasel sõjast ja pealesunnitud pagulusest saadud traumade tõttu oli hiljem vaja end ümber veenda, et omaaegne usaldus (olgu või ainult Semperi kui luuletõlkija vastu) oli olnud ekslik. Tsiteeritud katke artiklist "Teelahkmel" selgitab seda pea otsesõnu: kui Semper juba algusest peale kaabakas ei olnud, kuidas ta siis sai talitada mi, nagu talitas? Ma oletan, et siin peitub vähem alt osa vastusest küsimusele, miks Semperi kuju tundub olevat üks kõige problemaatilisemaid ajastus ja kontekstis, kus tegutses veel terve hulk inimesi, kellest pole faktiliselt teada kindlasti mitte vähem kurja kui Semperist. Nimelt, Semper ei teinud mitte ainult vastuvõetamatuid, vaid ka seletamatuid asju ning ajas sootuks segi kõik selle, kuidas temast seni oli aru saadud või kelleks teda peetud. Kui jubedad asjad juhtuvad, tekib alati vääramatu vajadus kas või tagantjärele põhjendada, miks nad juhtusid, leida ratsionaalselt hoomatav kurja juur, mis nendeni viis, süüdistada end, et idanev kuri õigel ajal märkamata jäi, või seda kurja ennast, et ta nõnda salakaval oli, et märkamatuna püsis. (lk 46-47)
    • "Luuletusi loomadest"


  • Optimism on valitud, mitte loomuldasa peale tulnud, ja lootust tuntakse püüdlikult, ehkki endale selle haprusest ja mõningasest meelevaldsusest aru andes, sest mingeid muid variante ei ole ju õieti jäänud. Rääkimata sellest, et kodueesti autor poleks saanud olevikust läbinisti masendunud või mineviku tagasiihalemist väljendavat teksti (olgu luuletust või midagi muud) avaldada, ei tundu tõenäoline, et selliseid oleks saanud massiliselt kas või salaja iseendale kirjutada. Nii Sangale kui ka Semperile heiastuva marutuule laastatud maastik jätab seestpoolt vaadates soovmõtlemisele vähe ruumi - sinna enam midagi parata ei saa, sellega tuleb nüüd edasi olla, aga iseennast kuidagi häälestada pisut saab. (lk 62-63)
  • Masendus ja meeleheide on võimalikud seal, kus mingisugune hingamisruum veel olemas, ent seal, kus taluvuspiirini on välja jõutud, tuleb tagasi pöörduda, olgu või vägisi. (lk 63)
  • Sangal koorub möödunud maru keerisest ellujääja-süütunne - selgesti sõnastatud, kuid eneselegi siiski irratsionaalsena tunduv. Semperi puhul hakkab koitma pigem mõningane tagantjärele tarkus ja kõhe aimdus, et paljud varasemad arusaamad võivad olla olnud ohtlikult ekslikud ning veel edaspidigi kätte maksta. Mõlemad kogemused on traagilised. Kui palju kellegi traagikale kaasa tunda või kelle puhul on paslik kahjurõõmu tunda, millised kogemused liigitada õiglasteks ja millised ebaõiglasteks - need kategooriad jätan ma kõrvale, sest nende avalikuks käsitlemiseks peab olema tõsimeelset usku, et ollakse neis pädev ning et üldiselt on maailm ehitatud nõnda et olukorra mõistmine, otsuste langetamine ja tuleviku kavandamine on keeruline ainult tänapäeval, ent minevikus elanud inimeste jaoks oli elu lihtne ja valikud selged. Nii Sang kui ka Semper nendivad oma luules, et ei olnud. (lk 63-64)
  • Selle üle, millest romaan peab jutustama, missugune kujutatav fiktsionaalne maailm peab olema, millistel tegelastel peab seal hästi minema ja mis tingimustel, saab kaubelda romaanikunsti toimimise printsiipidega tingimata vastuollu minemata. Ka romaani poeetika vallas asjatundlikul inimesel võib olla seisukoht selle suhtes, kas ja kuidas romaani mingisuguste kunstiväliste või -siseste eesmärkide teenistusse rakendada. Selle üle, kas lüüriline luule tohib olla tinglik ja kujundlik, aga ei saa tõsiseltvõetavalt kaubelda ־ see ei ole küsimus luule suhestamisest mingite muude valdkondade ja taotlustega, vaid luule põhimõttelisest toimimisest. (lk 66-67)
    • "Tuulest tulnud luule"


  • Lippude järjest punasemaks muutumine Semperi versioonides Verhaereni mässuluuletusest on midagi sellist, mis inimeste kujutluses, kes vaatavad kaugelt või mõtlemata, juhtus nõukogude okupatsiooni saabudes äkitselt, otsekohe, kõikjal ja kõigega. Nagu tõlkelises tõlkeuurimises tuleb vahel välja mõelda võimatult kokkuvõtlik vastus küsimusele, kuidas tõlkimine on eesti algupärast kirjandust mõjutanud, tuleb mõnikord astuda dialoogi ka ootusega, et tekstidesse, sealhulgas luuletõlgetesse ilmusid enam-vähem üleöö mingisugused totalitarismi markerid. Küllap mõned mõnele poole ilmusid ka ning Semper iseenesest võiks olla üks autor, kelle tekstidest taolisi markereid lootusrikkalt otsida. Tõepoolest - Verhaereni "Ülestõusus" üks leidubki. Arvatavasti leiaks juhul, kui just sellele ülesandele hoolikalt keskenduks, mõne sama ilmse veel, ning kui ka subtiilsemaid nüansse tõlgendada, saab kindlasti kirjeldada, kuidas Semper luuletõlkijana muutus ja arenes just nimelt selle tõttu, et valitses nõukogude võim. Ma usun, et see tasand on tema tõlkepoeetikas olemas, aga kui see kuidagi eriliselt silma torkaks, siis oleks amet selle aja peale sundinud usust kas või natuke teadmist tegema. (lk 80)
  • Iseasi, kas paradoks on alati midagi pealiskaudset, midagi, mille inimene endale vägisi välja mõtleb. (lk 83)
    • "Ühe mehe Linux on teise OS/2"


Tema kohtaRedigeeri

  • Katre Talviste on kuldsete kätega uurija - kõik, mida ta puudutab, tundub muutuvat teaduseks, kuid jääb siiski alati ka eluliseks. Tema kohta kehtib otseses mõttes Umberto Eco soovitus, et teadust tuleks teha nii, nagu kirjutataks põnevusjuttu või krimiromaani.
    • Madli Kütt, kaanetekst: Katre Talviste, "Laulmine iseendast ja teistest",

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel