See oli muidugi mingisugune antropomorfism, käskjalamentaliteet, mis iga asja väärtust hindas selle järgi, kuidas nende dimensioone sai väljendada suuremate või väiksemate mitmekohaliste arvudega - Jumalat kujutati ette kui ühinenud päikesesüsteemide peadirektorit; ta ei saanud mingil juhul tunda kõiki funktsionääre universumi ühes kõige väiksemas asulas. Kentsakas muuseas, et inimesed on peaaegu kaks tuhat aastat tunnistanud, ma usun Jumalat, kõigeväelisemat, maa ja taeva loojat. Ja siis, kui nendeni jõuab, et loodu on tunduvalt suurem, kui nad alguses olid arvanud, siis tõmbuvad nad tagasi - ka kõikväelisusel peab ometi piir olema!
Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat 2003, lk 238-239
Austen on öelnud, et Emma on kangelanna, kes meeldib tõenäoliselt ainult tema loojale. Emma seltskondlik särtsakus ja hooletu ümberkäimine inimestega tuleneb eelkõige tema sotsiaalsest positsioonist. Ta on rikas pärijanna, kaasavaraga 30 000 naela, mis asetab ta kohaliku krahvkonna seltskonna absoluutsesse tippu ja jätab talle mulje, et ta on kõikvõimas. (lk 532)
