Proosa

muuda
  • Kõigepealt helistas ta loomaaia direktorile.
"Halloo!" ütles härra Löwi.
"Halloo!" vastas loomaaia direktor.
"Halloo, halloo!" kordas härra Löwi, pidades endamisi aru, kuldas direktorile ninasarvikust teatada.
"No kuulge," ütles direktor tõredalt, "kas te kavatsete päev otsa hallootama jääda või?"
"Oh, äh... e-ei," ütles härra Löwi ehmunult.
"Mina loodan sedasama," ütles direktor. "Ma olen tööga ülekoormatud inimene, kellel on alati kiire. Teate ju isegi. Direktoritel on alati kiire. Ma ei saa kogu oma tööaega siin teiega hallootamise peale kulutada." (lk 44)
  • "Te olete ilmselt lõbus inimene, kes tahab telefoni teel nalja visata. Aga vaadake, kulla mees, — meil direktoritel ei ole aega nalja teha, nii et ma pean kahjuks kõne ära lõpetama." (lk 44-45)

Draama

muuda
  • JÜRI (asub oma töö juurde): Oli mees ja ei ole enam meest... Järele jäi ajakohane mööblitükk.
MAALI: Millest sina?
JÜRI: Eks ikka Kaarlist, meie direktorist... Niikaua kui ise seisis höövelpingi taga, oli ikka inimene, aga nüüd ajab niisugust juttu, et südame võtab läikima. (lk 326)
  • Mai Talvest, "Ajakohane mööbel", rmt: Mai Talvest, "Näidendeid", 1969