Ole Lund Kirkegaard

Taani kirjanik

Ole Lund Kirkegaard (29. juuli 1940 Aarhus, Taani – 24. märts 1979 Stenderup, Taani) oli taani laste- ja noorsookirjanik.


"Albert"Redigeeri

Eesti keelde tõlkinud Lia Eller. Tiritamm, 1998.

  • "OHH!" karjus kingsepp ja katkus juukseid. "Terves ilmas ei leidu midagi, MIS OLEKS VASTIKUM KUI POISID."
"Vale puha!" ütles Albert. "Tangusupp on palju vastikum." (lk 21)
  • "Öösel ei saa kolida," lausus Albert ja torkas redised maasse tagasi. "Kui on pime, ei näe ju, kuhu sa kolid." (lk 24)
  • [Albert:] "Sul tulevad fantastiliselt head mõtted, Egon. See on sellepärast nii, et sa oled minu sõber." (lk 27)
  • [Egon:] "Eelmisel aastal jõi Sepa Volle terve pudeli viina ära. Ta kukkus, pea ees, parditiiki, ja kui ta välja sai, klobis naine teda luuaga. Aga minu ema lööb kõvemini kui Sepa Volle naine." (lk 34)
  • "Püüame lihtsalt paar plikatobu kinni," ütles Albert. "Need kõlbavad hästi."
"Kas me peame neid suudlema?" küsis Egon.
"PÖÖHH," karjus Albert. "Oled sa mõistuse juures, mees? Korralikud lurjused on naistevihkajad." (lk 35)
  • Kostis vali krigisev heli, plartsatus ja mingi täiesti kohutav vingatus.
"Ma ju ütlesin," sosistas Albert silmi lahti tehes, "et me oleksime pidanud mereröövlite klubi tegema." (lk 42)
  • "Siis ma teen lastele kõik päevad koolist vabaks - peale pühapäeva, kui nad peavad kümme minutit olema koolis, kus nad võivad karjuda täpselt nii kõvasti, kui suudavad. Aga ei! Sellel päeval ei tohi nad üleüldsegi karjuda. Nad peavad istuma, jalad laual, ja igaüks peab terve kilo martsipani ära sööma. Ja keegi ei tohi koju minna enne, kui martsipan on söödud." (lk 45-46)

"On üks ninasarvik Otto"Redigeeri

Eestikeelne esmatrükk 1982, tõlkinud Arvo Alas.

  • Punane maja oli suur ja vana ning täis kägisevaid treppe ja kiivas uksi.
Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.
Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.
Topperile see suur punane maja meeldis, ja koolist tulles ütles ta sellele tihtipeale:
"Tere, maja! Ilus ilm täna, eks?"
Topperile tundus, et maja on sellega täitsa rahul - nii rahul, kui üks maja võib olla, ilma et tema müüridesse praod tekiksid. (lk 5)
  • "Lilled on kõige ilusam, mis maailmas on," ütles proua Flora härra Holmile, kui see trepist alla tuli, et tänavat pühkida.
"Tõsi mis tõsi," ütles härra Holm oma piibunosu popsutades. "Ei ole midagi paremat kui lilled. Ja tassike kohvi."
"Kuidas?" küsis proua Flora oma kollast kuuldetoru härra Holmi poole pöörates.
"Kohvi!" hüüdis härra Holm.
"Oh jaa! Kohv on ka üks hea asi," ütles proua Flora. "Võib-olla sooviksite tassi kohvi, härra Holm?"
Härra Holm noogutas. (lk 9-10)
  • Topper oli kollektsionäär.
Ta kogus kõikvõimalikke asju ja igasugu pudipadi. Peaasjalikult kogus ta niisuguseid asju, mida sai taskus kanda ja oma headele sõpradele kinkida.
Talvel ta suurt midagi ei leidnud, aga suvi oli see-eest kollektsionäärile hea aeg.
Suvel leidis Topper linnupoegi ja õllekorgitõmbajaid ja ümmargusi valgeid kivikesi.
Ta leidis siniste tiibadega põrnikaid ja suuri pehmeid rohelisi röövikuid. Ja leidis kolme rattaga roostetanud lapsevankri.
Lapsevanker oli Topperile üks suve paremaid leide. (lk 11)
  • Siis nõjatus ta rahulolevalt seljaga vastu lapsevanker Lössu külge ja hakkas imelikku piiksuvat häält tegema.
"Mis sa teed?" küsis Viggo ehmunult ja jättis lapsevankri seisma.
"Vilistan," ütles Topper, nägu naeru täis. "Vilistan, kallis sõber!" (lk 14)
  • "Seda küll," ütles Topper. "Aga ma mõtlesin ümber. Me ei hakka mitte kirjutama, vaid joonistama. Joonistame siia õige hiiglasuure ninasarviku."
Ja ta hakkas ninasarvikut joonistama.
"Mulle see hästi ei meeldi," ütles Viggo jalalt jalale tammudes. "Mõtle, kui ta äkki ei kustugi ära."
"Tühja kah," ütles Topper. "Pole midagi. Ma olen ninasarvikute joonistamise peale meister. Küllap mu emal on hea meel, kui ta niisugust joonistust näeb." (lk 23)
  • "Ohoo!" hüüdis Topper. "Sul on õigus, Viggo. Pilgutab silma jah! Sa poiss, ma pole elu sees näinud joonistatud ninasarvikut, kes saab silma pilgutada. Küll on naljakas!"
"Minu arust pole siin naljakat midagi," ütles Viggo.
Samal silmapilgul möhatas ninasarvik seinal valju häälega ja pööras pead.
"Appi!" hüüdis Viggo ja kargas ehmatusest õhku.
"Tss, rahu!" ütles Topper. "Sa hirmutad ta ju ära, kui sa sedasi karjud. Tere, ninasarvik!"
"HRÜMP, ORH," vastas ninasarvik.
JA ASTUS SEEJÄREL SEINALT PÕRANDALE.
Viggo lõi kiire liigutusega ukse kinni.
"Mis... mis me siis nüüd peale hakkame?" sosistas ta.
"Vaatame teda muidugi mõista," ütles Topper ja tegi ukse uuesti lahti.
Ninasarvik oli akna juurde astunud ja näris kardinat.
See oli ilus suur ninasarvik, ja täpselt sama värvi kollane nagu sein. (lk 25-26)
  • Härra Holm tuli kollasele ninasarvikule lähemale.
"Ilus loom," ütles ta ja patsutas Ottot tagumikule. "Minu arust ei ole ma kunagi ilusamat ninasarvikut näinud."
"Õigus!" ütles Topper uhkelt.
"Aga siin ei saa te teda ometi pidada," ütles härra Holm. "See lõpeb ju sedasi, et proua Florale, sellele armsale vanale tobukesele, kukub lagi pähe.״
"Pole midagi parata," ütles Topper. "Ninasarvik on liiga paks, et uksest välja mahtuda." (lk 35)
  • "Topski!" hüüdis Sille. "Kollane ninasarvik, kes sööb raamatuid! Jutt või asi."
"Kõlab natuke imelikult küll," nõustus Topper.
"Topper!" hüüdis Sille jalgratta selga hüpates. "Sa oled kõige topskim poiss, keda ma kunagi olen kohanud."
Ja seejärel kadus ta täie vaardiga lähima tänavanurga taha.
Topper ohkas.
"Kallima pidamine ei ole kerge asi," ütles ta.
"Kallima?" hüüdis Viggo paugupealt üles ärgates. "Mis kallima?"
"Ah," ütles Topper, "Sille oli siin."
"Ökk," tegi Viggo ning jäi uuesti magama. (lk 37-38)
  • "Imelik," pomises Viggo isa. "Väga imelik."
Ta kuulatas uuesti.
"Kummalised hääled," ütles ta endamisi. "Just nagu kõnniks seal toas siga."
Ta kuulatas veel korra.
"Ei saa olla," mõtles ta. "Sead ei tee "hronk" ja "hrümp". Sead teevad "röhh" ja "ruik". Mis seal siis olla võiks?" (lk 41)
  • Tagasiteel ninasarviku juurde kohtasid nad üht sõbraliku olemisega vanameest, kellel olid ninal väikesed ümmargused prillid.
Vanake vaatas lapsevankrisse — alguses korra... ja siis veel kord.
"Kuulge," ütles ta prille puhastama hakates, "mul on vist uusi prille tarvis. Teate, mida teie väike vend mulle meelde tuletab?"
"Rukkileiba!" ütlesid poisid.
"Täpipealt," ütles mees. "Kui teda nende prillidega vaadata, siis meenutab ta rukkileivakuhja."
Vanamees tõttas üle tee ja kadus prillipoodi. (lk 49)
  • Politseimeister köhatas.
"Kulla mees," ütles ta. "Seaduse number 812 järgi on akende kaudu heinte tuppaloopimine keelatud!"
Härra Holm jättis töö katki.
"Jah," ütles ta, "aga loomal on ju kõht tühi. Ta sööb mööbli ära!"
"Mis loomast siin juttu on?" küsis politseimeister.
"See on saladus," ütles härra Holm punastades.
"Politsei ees on salatsemine keelatud," ütles politseimeister. "On see hobune või?"
"Ninasarvik," ütles härra Holm.
Politseimeister võttis taskust suure paksu raamatu. Raamatule oli kirjutatud:
SEADUS KÕIGE KOHTA.
"Ninasarvik, ninasarvik," pomises politseimeister paksu raamatut lehitsedes. "Siin pole ninasarvikute kohta midagi öeldud.»
"Väga tore,» ütles härra Holm kergendusega.
"Siis võin teda ju edasi sööta." (lk 51)


VälislingidRedigeeri