Poiss

Marie Baškirtsev, "Kohtumine" (1884)

Albert Edelfelt, "Poisid rannal mängimas" (1884)

Louise Amans (1860–1897), "Lugev kooripoiss", s.d.

Adelaide Leuhusen, "Väike poiss" (1889)

Grace Hudson, "Let others worry" (1927)

Proosa

• Poiste juhmus ei tule sugugi nende ülisuurest lugupidamisest kellegi vastu, ja kui te püüate neile julgustavalt läheneda, kujutledes, et nad on vapustatud teie east ja elutarkusest, siis üheksal juhul kümnest peavad nad teid veidrikuks. Ainsa lohutusena võin ma teile pakkuda oletust, et küllap kreeka poisid mõtlesid sedasama Aristotelesest.
  • George Eliot, "Veski Flossi jõel", tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983. 1. raamat, 9. peatükk, lk 85

• Mõtle alati selle peale, missugune oli sinu poiss minevikus: metsik džunglielanik, kellele moraal ja komplimendid olid võõramad kui sulle praegu džunglielu. Mitte need püksid ja lips ei ole tähtsad, mille taga peidab end su poiss, vaid tähtis on see ürginimene ise, kes on suutnud ronida nende pükste sisse.
  • Jerome Klapka Jerome, "Nemad ja mina". Tõlkinud Arno Raudsalu

• Aga kevadel, kui lumi sulama hakkab ja jäälagunemine tuleb, siis on jõgi jälle tore. Siis on kõik poisid jõe ääres nagu üks mees, siis ei jää keegi koju. Siis oodatakse jäälagunemist ja minekut kas või söömata. Kui siis Roiu käänakul veel ummistus tekib, ei mõtlegi keegi kojuminekule. Isegi vanemad mehed tulevad jõekaldale ummistust ja selle läbimurret vaatama. (lk 37)
  • Jüri Parijõgi "Sõit jäätükil", rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", Eesti Raamat 1981, lk 37-43

• Millal oli ta Georgiga tutvunud? Kas mitte 1927. aastal Fichte puhkelaagris? Ah ei, hoopis varem. Ta oli teda kohanud juba Eschenheimi jalgpalliväljakul, varsti pärast seda, kui nad olid lõpetanud kooli. Tema, Franz, oli nii halb jalgpallimängija, et kellelgi polnud tahtmist teda oma meeskonda võtta. Seepärast heitis ta nalja selliste poiste üle nagu Georg, kes ei mõelnud millestki muust kui jalgpallist. "Sul, Georg, on jalgpall pea asemel." — Georgi silmad muutusid ahtaks ja teravaks ning kindlasti ei löönud ta järgmisel pärastlõunal mitte juhuslikult palli Franzile kõhtu. Franz jäigi seejärel jalgpalliväljakust eemale — jalgpalliväljak polnud koht, kus ta oleks saanud mingit osa etendada, kuigi see teda endiselt veetles. Veel hiljemgi nägi ta vahetevahel unes, nagu oleks ta Eschenheimi meeskonna väravavaht. (lk 49)
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982

• "Isa oli karust üle," rääkisid esimesed kaksikud isekeskis. Nad oleksid ehk veelgi midagi tähtsat öelnud, kuid ema võttis nad kordamööda kinni ja pani nad isa haavadele märga tegema, sest see pidi hea olema, parem veel kui ämblikuvõrk ja verihein. Peaaegu sama hea kui puskar. Poisid tundsid end oma talituses väga tähtsaina ja arvasid hiljem, et nemad päästsid oma isa elu. Ainult ühest oli kahju: neil ei tulnud nii pikka oja, nagu ema oli tahtnud, mitte ei tulnud.
  • A. H. Tammsaare, "Põrgupõhja uus Vanapagan", 6. peatükk

• "Kas minu ema saatis sind mulle järele?" küsis ta tuletõrjujalt, kelle süles ta mööda lahtikäivat redelit allapoole liikus.

"Mis sina siis arvad!" vastas tuletõrjuja. "Aga kuule... mulle paistis korra, nagu oleks seal katusel seisnud kaks väikest poissi..."

Väikevennale meenus, mis Karlsson oli öelnud, ning ta vastas tõsiselt:

"Ei, seal polnud peale minu ühtki teist poissi." (lk 77-79)

• Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008

• "OHH!" karjus kingsepp ja katkus juukseid. "Terves ilmas ei leidu midagi, MIS OLEKS VASTIKUM KUI POISID."

"Vale puha!" ütles Albert. "Tangusupp on palju vastikum."

• Ole Lund Kirkegaard, "Albert". Tõlkinud Lia Eller. Tiritamm, 1998, lk 21

• Proua Woods, kes, nagu ikka, teadis kõike, mis puudutab sündimist ja suremist, ütles: "Noh, kullake, mina ennustan, et te saate tütre. Tüdrukud ajavad oksendama. Poisid ajavad pea ringi käima ja minestama. Parem juba oksendada."

Mina muidugi ei arvanud, et oksendada on parem. Minu meelest oleks minestamine olnud hoopis huvitavam.

• Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 294

• Poiss on mees vähendatud mõõtkavas ja ehkki vahetevahel võib ta ilmutada niihästi silmapaistvat voorust kui ka iseloomujooni, mis lapselikkuse tõttu näivad võluvad, on ta ühtlasi salasepitseja, omakasupüüdja, äraandja, juudas, suli ja kaabakas, ehk lühidalt: mees. (lk 14)
  • Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990

• [Poisirollidest teatris:] Poisse on tõesti olnud kohutavalt palju. Igaüht erinevalt ja elavalt näha oli vahel päris probleem. Tegelikult on vahe alati olemas, eripära leitav. Aga mõnikord sai ka nõu lihtsalt otsa. Näiteks lord Fauntleroy tegin ma täiesti oma venna pealt, kes oli minust 15 aastat noorem. Ta oli väga omapärase mõttemaailmaga väike poiss, isiksus. Kogu selle käitumise ja lüürika sain temalt. Või jälle Nukitsamees — see oli juba aastaid hiljem —, teksti tal pole rohkem kui 2—3 lauset. Aga tema nutus oli nii palju varjundeid: kas tal on igav või tahab ta süüa või on tal lihtsalt jonn või mis teda korraga rõõmustab ja kuidas siis lahti läheb. Väike laps ei ürita sind petta. Ta lihtsalt nõuab oma osa sellest elust. Kavaldama hakkab ta alles hiljem.

Kui 1948. aastal tuli "Polgu poeg", oli see olustikuliselt mulle täiesti tundmatu, kauge maa. Läksin "Estonia" kõrvale turule kotipoisse uurima, neid liikus seal pärast sõda tohutult palju. Ega nad nii lihtsalt ligi ei lasknud — kartsid, et püütakse kinni ja pannakse lastekodusse. Nad olid ju igasuguse usu täiskasvanutesse kaotanud. Kott oli sellise poisi ainus vara, seda hoidis ta kramplikult. Nii kui juttu alustasid, pani ajama. Vaba inimene, teeb mis tahab. Nagu keldrikass. Ta laseb sind ainult teatud kaugusele tulla, sest on tähele pannud, et paned talle süüa. Nii kui sa aga proovid teda puutuda, on ta läinud. Kuid siis pikkamööda, sätid ennast, räägid elust — ta pidi lõpuks aru saama, et sa pole talle ohtlik. Ja kui siis lõpuks jutule said, siis nägid, kuidas ta v a j a s inimest, kuigi oli väga iseseisev. (lk 9)

• Vahepeal oli küll üks niisugune periood — olin neid poisse üksjagu teinud —, et lihtsalt hakkasin nutma, kui käskkirjaga uus poiss seina peal seisis. Ei, ma olen oma poisse väga, väga armastanud, ma tegin neid suure lustiga. Aga samal ajal jäi midagi ka mängimata. Oleks midagi muud tahtnud, see tunne ei jätnud maha. Siis ütles Oskar Polla, et ma olen enda vastu ülekohtune, et see on minu kui näitleja pärisosa. (lk 12)
• Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

• Kes on noortekirjanduse lugeja? Raamatukoguhoidjana vastan – tütarlapsed. Vaatasin kolme raamatu, mille minajutustaja on poiss, ringlust: "Teise ringi süda", "Simon vs. homo sapiens'i vandenõu" ja "Meie keemilised südamed". Esimest olid lugenud ainult tüdrukud, teise 16 lugeja seas oli kaks poissi, kolmanda 24 lugeja hulgas mitte ühtegi!

Mida loevad poisid? Näib, et nendel, juhul kui tegemist on lugevaks inimeseks kujuneva noormehega, toimub üleminek täiskasvanukirjandusele veel järsemalt kui neidudel. Berti päevikud on läbi, nohiku omad samuti. Kuidas leiavad nad üles n-ö õiged raamatud? Kui poisile sobib fantaasiakirjandus, siis on lihtsam.

• Krista Kumberg, "Varras roosa suhkruvati sees", Sirp, 23.03.2018

Luule

Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)
...
Ühele tüdrukule tuli meelde pikk poiss
ja kuu ja Hirvepark
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta

• Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92

veel viimased bockised poisid
nurmenukkuvad
päris meesteks ei saagi
sel kevadel vähemalt mitte
võib-olla kunagi kui minu silma alt ära
siis
aga raiped,
mulle niikuinii ei ütle

• Helena Läks, "omg" kogust "Helena läks", lk 30

Vanasõnad

• Olgu kas kaks suitsu suus, poiss jääb ikka poisiks.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929