Raamatukoguhoidja

Raamatukoguhoidja on isik, kes valvab raamatukogu järele.

Giuseppe Arcimboldo. Raamatukoguhoidja (~1570)

ProosaRedigeeri


  • [K]ui Risti koolis tuli 8. klassis kirjutada, kelleks tahad saada, siis ma kirjutasin esmalt, et grimeerijaks, sest teatri teema on mulle alati hästi südamelähedane olnud. Kuid ma taipasin, et grimeerija ei saagi saalis istuda ning matsin selle mõtte maha. Oli ka mõeldav, et näiteks juuksuriks. Raamatukoguhoidja elukutset ei terendanud silmapiiril. Keskkooli ajal oli pedas lahtiste uste päev ja ma tahtsin eesti keelt "nuusutada", aga sattusin kogemata raamatukogunduse peale ja nii jäi.


  • Raamatukokku on peaaegu miili jagu maad, ja nad kõnnivad sinna koos laupäevahommikuti. Kolmandal korral soovitab raamatukoguhoidja neil lugejakaarte taotleda, ja kui Lydia sellest pakkumisest ära ütleb, hakkab naine hispaania keeles rääkima ning ütleb Lydiale, et see ei kujuta neile mingit hädaohtu, et neil on õigus lugejakaartidele hoolimata oma immigrandistaatusest. Lydia kõhkleb esiti, aga keda siis veel usaldada kui mitte raamatukoguhoidjat? Nad mõlemad Lucaga saavad kaardid, ja see on imeline, kosutav, elumuutev. (lk 472)


  • Raamatukogutöötaja peamine oskus siinjuures on olla avatud, empaatiline, piisavalt nutikas ja teadlik kõikidest tänapäeva infomaailma võimalustest. Raamatukogutöötaja peab olema vikipeedialik kõiketeadja, paindlik ja avatud meelega kuulaja, kel on selge arusaam teadusraamatukogu vastutusest teenida kogu teadust. Seega ei kujunda teadusraamatukogu spetsiifikat enam mitte ainult kogude unikaalsus ega siit kättesaadava infomaailma mitmekülgsus, vaid sellega võrdväärselt raamatukogu oskus ja teadlikkus hoida ja kasvatada kompetentsi, mis võimaldab vajaliku kiiruse ja täpsusega otsida ja leida, orienteeruda ja valida, kaasa rääkida ja otsustada.


  • Grigori veetis veel hulga aega stende ja korralikult riiulitele pandud raamatuid uurides ja luges köidete selgadelt autorite nimesid. Aga aeg-ajal vaatas ta mujale, pidades silmas Dollyt, keda lugejad ikka veel ründasid. Ning ükskord kohtas tütarlapse temale suunatud pilku.
Tütarlaps mäletas, et ta on siin! Tänaseks piisas Grigorile sellest. Ta mäletas teda! See tegi talle heameelt, ja lisaks veel asjaolu, et ta oli nüüd äkki sattunud hoopis teise, varem täiesti tundmatusse maailma — kirjanduse pühamusse, raamatuvaramusse, mis ühendab kogu inimkonna minevikku tänapäevaga, meie kaasajaga. Ja nagu pühakojas tekib siingi tahtmine ainult vaikselt rääkida ja kummardada vestaalide ees — nende naiste ees, kes valitsevad raamatute saladusi, saladuste saladusi. (lk 23)

VälislingidRedigeeri