Marginaalsuse ja kesksuse (või siis kõikjalolu) ning nähtamatuse ja nähtavuse probleem on üks peamisi, millega tõlkimise teoreetilisel mõtestamisel tegeldakse, olgu siis kõne all tõlke koht kultuuris ja kirjandustraditsioonis üldse või tõlkijahoiakute ja tõlkepoeetika kitsamad küsimused. Kas tõlkijat ja tõlkeid mingis kultuuris märgatakse ja väärtustatakse, kas nad ise aitavad kaasa oma kultuuri ja teiste kultuuride eripära ja mitmekesisuse märkamisele, kuidas see kõik tekstides ja nende tarbimises täpsemalt teoks saab ning kuidas ajaloo käigus areneb - need küsimused on üsnagi universaalsed, kerkivad tõlkija ette praktikas kõikvõimalikes ja sageli ootamatutes vormides ning vajavadki üha uuenevat teoreetilist läbimõtlemist. (lk 11)
Katre Talviste, "Laulmine iseendast on ju kena küll, aga muidu ma eriti ei soovitaks", rmt: "Laulmine iseendast ja teistest: Mõtteid tõlkivatest luuletajatest", 2013
