Charles Baudelaire
Charles Pierre Baudelaire [bodle:r] (9. aprill 1821 – 31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik.
Proosa
muuda- Nii ta siis läheb, jookseb, otsib. Mida ta otsib? Ta otsib seda miskit, mida ma tohiksin ehk nimetada modernsuseks, sest pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks. Tema eesmärk on eraldada moest see, mis temas tema ajaloolisuses on poeetilist, leida igavest mööduvast...
- Charles Baudelaire, "Modernse elu maalija" (cit. via: Hasso Krull, "Teil pole õigust olevikku ära põlata", Vikerkaar 12/2013)
Luule
muudaKui merel igavus teeb madrustele vaeva,
jahti mõnikord siis nad peavad õhtu eel
albatrosside peale, kes saadavad laeva
selle ohtlikul teel mere põhjatul veel.
Kui aga mõni neist on lõpuks kinni püütud,
kui mannetu ja arg siis tundub laevalael
see majesteetlik lind, vete isandaks hüütud -
tiivad losa on tal ja longus uhke kael.
Nõtke keha, mis on lennul vibuna pingu,
nüüd tönts ja näotu näib. Siin piipu pahvides
üks madrus tossutab ta näkku suitsuvingu,
seal teine komberdab ta käiku ahvides.
Poeetki sarnane on õhu kuningale.
Tema kodu on torm ja vaba taevakaar.
Maas, keset pilkeid on ta armetu ja hale,
tal käia takistab gigantne tiivapaar.
- Charles Baudelaire, "Albatross", tlk August Sang, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 12
Suur templisammastik on loodus - elav saal,
kus inimene käib kesk sümbolite hiisi:
nende sosinas kõrv kuuleb tuttavat viisi,
salasõnumeid täis on pühalik portaal.
Ning nagu huikesse kaob huike huilgav pikkus,
nii kõike siduvas ja ühendavas jõus,
nii määratus kui öö, kui päeva kiirgav tõus,
sulab värvide, lõhnade, kõlade rikkus.
Kui lapseihu hõrk, mõni hõljub aroom,
on õrn kui oboe, täis heinamaade haljust.
Ent on ka rikutuid, täis võidutsevat valjust,
üles voogavaid - uhkeid kui ääretu doom,
viiruk, muskus ja mürr ja bensoe - nad loodi
laulma vaimu ja meelte ekstaatilist oodi.
- Charles Baudelaire, "Vastavusi", tlk Ants Oras, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 14
Rubens, laiskuse aed ja unustuse laine,
lihast padi, mis on tulvil voolavat verd
ja pole voodi jaoks, ent mille eluaine
virab kui taevas õhk ja kui meri kesk merd;
Leonardo, põhjatult tume peegel, kus lahti
lööb heade inglite salapäraselt hell
ja sulnis naeratus, mille kohal peab vahti
liustik ja männitukk sealt-ilma piiridel;
Rembrandt, kehv laatsaret, täis oigamist ja ina,
mille ehteks on vaid üksainus krutsifiks,
kus palvehalinast levib pühkmete vina,
kuhu talvine kiir toob valgust sekundiks;
Michelangelo, somp, kus Herakleste tõuga
Kristused liituvad, kust kerkib võimukalt
nii mõnigi fantoom, oma sõrmede jõuga
end valla rebides suripalaka alt;
poksija raevuhoog, fauni tembud täis täkku,
nolgi ilu, et küll, pungil upsakust see
suur vaim, kel nõrkus jäi vaid kollasesse näkku:
oh sind, vangide kurb imperaator, Puget;
Watteau, see karneval, kus palju kuulsaid hingi
nagu liblikaparv, kes tulle kihutab,
õhkõrnus vanikuis keksib-keerutab ringi
kroonlühtri helgi all, mis hullust pihutab;
Goya, kole košmaar, imeasjade kiha,
lokspall, kus padades keevad loodete luud,
eided peeglite ees, laste alasti liha,
sukk sirevil, et vett jookseks tontide suud;
Delacroix, verejärv, kus põrguinglivarje
rannal roinamas käib kesk haljast kuusikut,
kus nukra taeva all fanfaari veidra karje
nagu Weberil lööb maadligi pausi nutt;
kõik see needus ja norg, kõik see hala ja jõla,
see teotus ja ekstaas, see palvelaul ja lumm
taas saanud tuhandes labürindis on kõla,
see surelike jaoks on püha oopium!
See on tuhandel suul kajav valvurirõke,
käsk, mida kordavad tuhat ruuporit taas,
see on tuhandel mäel põlev majakalõke,
on jahimeeste huik, keda eksitas laas!
Sest, Issand, millise veel tõhusama vaoga
siis mõõta võiksime, mida oleme väärt,
kui see leegitsev nuuks on kaikund ajast aega
ja surres puudutab su igaviku äärt!
- Charles Baudelaire, "Majakad", tlk Ain Kaalep, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 15-16
Alati, vaba mees, jääb sulle armsaks meri!
Ta sinu peegel on, kus vaatled ainiti
rulluvat oma vaimu lahti lainiti;
ei mõrudam see taarn kui sinu oma veri.
Sa oma pildisse rõõmsalt sukeldud sääl,
silme ja kätega teda embad; su aju
siis puhkab kuulamast oma käärude kaju -
suur, metsik uputab nad mere kaebehääl.
Teil süda kummalgi on kinnine ning tume:
su kuristikke, mees, ei mõõda ükski lood;
su sala-aarded, meri — kellel teada nood?
Kiivalt küll hoiate oma müsteeriume!
Ja siiski sajandid ju näinud arvutud,
et halastamatult te üksteist narmastate -
nii teie märatsust ja surma armastate,
oh igitaplejad, oh vennad armutud!
- Charles Baudelaire, "Mees ja meri", tlk Ilmar Laaban, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 19
Kui don Juan kord viimaks laskus allmaa veele
ja viskas Charonile krossi üle õla,
üks sünge sant, kel uhke pilk, viis paadi teele
ning surus kättemaksulisse pihku mõla.
All musta laotuse väänles õudne vari:
seal naisi, riidest lahti, rinnad rippu, looskles,
see oli nagu hiigla ohvriloomakari,
kes ähvardavalt ammudes ta järel jooskles.
Siin naeris Sganarelle ja temalt palka nurus,
siin varjuriigis don Luis, ju elatanud,
käe värisedes vastu halle juukseid surus
ja näitas jultund last, kes teda teotanud.
Siin karske, kõhn Elvira leinalooris püsis
ja mehe ligidal, kel võõras olnud truudus,
veel viimast pehmet naeratust ta sellelt küsis
kui esimese armu ajal. Kuid see puudus.
Siis kivist kuju sirgelt paadipäras seisis
ja juhtis tüüri mustendavaist laineist läbi.
Kuid sangar ise rahulik, ei vaata teisi,
vaid ainult kiiluvett. Ei kahetsust, ei häbi.
- Charles Baudelaire, "Don Juan põrgus", tlk Johannes Semper, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 20
Kui valitseks veel aeg, kus loomisinnu algel
monstroosseid olendeid me loodus katsetas,
ma tahaks olla siis hiidnaise noore jalgel
kui kuninganna ees või süles himur kass
ja näha puhkemas ta keha kui ka hinge,
neid suureks sirgumas siis õudseis mängudes
ning mõistatada veel, mis leegitsus see sünge
võib olla silmades, neis niiskelt udustes.
Pilk vabalt uitaks siis mul üle tema süle,
ma ise roniksin ta hiigelpõlvist üle
ning kuskil aasa peal, kus teda roidunult
on sirgu meelitand kesksuve kurnav päike,
ma meelsalt uinuksin siis pisut loidunult
ta suure rinna all kui mäe all küla väike.
- Charles Baudelaire, "Hiigelnaine", tlk Johannes Semper, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 22
Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
Mu arm, kas meeles veel on sul
see selge, särav päev, kui paelus meie huvi
üks raibe maantee käänakul?
Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,
kõht ilgelt paljas, lamas laip,
ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,
märg mädast oli rohuvaip.
Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu
ja hõõgus maa kui lõõmav lee,
et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu,
kui taas algaineiks muutund see.
Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas -
see avanes kui uhke õis.
Sa tundsid iiveldust - nii väga lehk meid vaevas,
et vaevalt hingata veel võis.
Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,
kes prisket einet hoomasid,
ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
kui elav ahel roomasid.
Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
nii uhkelt sillerdas, et näis,
kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
uut, tuhatkordset elu täis.
Ja vaikset muusikat võis kuulda, nagu ojal
või keset hiit või rehe all,
kui tuulamine käib ja vili talupojal
vaob sarjast vaiksel sahinal.
Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
kus ainult aimatav on seos,
või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,
eskiisiks jäänud kunstiteos.
Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.
Seal kärsitult ta ootas vist,
et saagi kallale taas söösta õhinaga
saaks pärast meie lahkumist.
Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus
sind ootab see, mis raibet siin,
mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus
mu ingel ja mu hingepiin.
Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
- Charles Baudelaire, "Raibe", tlk August Sang, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 29-30
Hing julm ning loid, jumaldet emapuuma,
su embusist lasta end vaevata
ihkan ja sõrmed kauaks kaevata
su juuste tihnikusse pimekuuma;
su alusseelikute voldes ehk
mu haigele oimule leidub pagu,
kus lehvib minu koolnud armust nagu
lillest närtsinust magus pehalehk.
Und hagen ma, und, sest elu on vale!
Surmhämuses öös ei mul uima muud
kui kahetsusvabana anda suud
su ihule kaunilt vaskläikivale.
Ei kuristik neela haigutav-must
mu tüündinud nuukseid nii kui su ase;
oma huulilt mind Lethet juua lase,
oma juukseist hingata unustust.
Nüüdsest pääle ma oma piinasurma
naudin märtri kuuleka rõõmuga;
sinu rindadest iga sõõmuga
vimmauputavat ju viinahurma
tunnen uhkavat pähe, imedes
nende veetlevaid hullukoeramarju -
teades, et eal ei südamele varju
kiilteravais neis iluimedes.
- Charles Baudelaire, "Lethe", tlk Ilmar Laaban, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 33
Mu kõrges kambris ootamatult
mind täna väisas Kuri Vaim
ja püüdes tabada mind patult
ta küsis: "Ütle mulle, kaim,
su armsa kehas, mis on tas just
see kõige armsam? Mis on seks
neist roosakaist ja mustist asjust,
seal põimuvaist ta võludeks,
mis sulle muust veel kallim?" - "Saatan!
siis vastus libises mu suust.
"Kõik on tas hurm, mis joont ka vaatan,
üks pole vähem võluv muust.
Ei küsi ma neist võlutuna,
kas üle teist üks hurm ei ilöö.
Ta pimestab kui koidupuna
ja lohutab kui pime öö.
On liiga täiuslik ta keha,
liig rikkalik ta hurma-hüüs,
et mingit kokkuvõtet teha
neist suudaks väeti analüüs.
Mis meeltemuundus müstiline:
kõik koos - üks januv tundejoom!
On muusika ta hingamine
ja tema häälel on aroom!"
- Charles Baudelaire, "Üleni", tlk Jaan Kross, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 35
Ma olen nii kui vürst, vürst sajulisel maal,
nõrk, aga rikas, noor, kuid raugakepi naal -
kes reveransimoest ei pea, vaid põlgab seda
ja raskelt igavleb koos oma penidega.
Ei talle rõõmu tee ei jahisaak, ei -kull,
ja rahvast laastav surm, ka see on talle null.
Ja lemmiknarri laul, mis kõlksub salmikaupa,
ei enam silenda sel julmal haigel laupa.
Lillsängist saab tal haud, ja hoovidaamid reas,
need, kellele on head kõik, kellel kroon on peas
ei oska leida uut nii siivutut tualetti,
et naerma panna see võiks toda noort skeletti.
Tark, kes tal kulda teeb, ka see ei leidnud ust
ta põue, juurimaks sealt välja riknemust,
ning verekümblus ka, mis Roomast meienigi
on jõudnud, meenudes me võimsail vanuigi,
ei suuda soendada sel laibal verd, sest et
ta sees ei voola muud kui Lethe haljast vett.
- Charles Baudelaire, "Spliin", tlk Jaan Kross, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 55
Au, kiitus sinule taevastes kõrgustes,
kus oled valitsend, Saatan, ja põrgustes
sügavustes, kus, tumm, nüüd ulmad võidetuna!
Sinu varjus mu hing oh leidku lõppeks luna,
kui Uue Templina kord oksad üle su
otsmiku laotab Hea- ja Kurjatundmispuu!
- Charles Baudelaire, "Litaaniaid Saatanale. Palve", tlk Ilmar Laaban, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 107
Tema kohta
muuda- Klassikaline detektiivikirjandus lähtub põhimõttest, et paha on keegi teine, kangelane, kellele kaasa elada või kellega isegi samastuda, on ise üsna tuntud ja turvaliselt muutumatu suurus, lähemalt uuritakse aga mingit teist, distantsilt vaadeldavat tegelast. Baudelaire'i puhul ei ole vaja avastadagi, et asjad nõnda pole – ta on ikka korranud, et on ühtaegu uurimisalune ja uurija, objekt ja subjekt. Vahet ei saa teha, ning mitte ainult luuletaja iseeneses, vaid ka luuletaja ja lugeja omavahel. Seegi on Baudelaire'i selgelt väljendatud veendumus, lugeja poolt aga eelkõige selle silmakirjalikkuse küsimus, mida luuletaja talle omistanud on.
- Katre Talviste, "Kas südamepaljastamine on sündsusetu?" Sirp, 28. november 2014
