Teesklus

(Ümber suunatud leheküljelt Silmakirjalikkus)

ProosaRedigeeri

  • Kelm ei naera nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on mask ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada.


  • Käesurumine ja käepigistus on läbi ajaloo andnud tunnistust relva puudumisest ja kinnitanud häid kavatsusi, olgugi et käepigistus kui levinud tervitus võeti tegelikult kasutusele alles Inglise tööstusrevolutsiooni ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise tähenduse ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt.


  • Kõik arvavad, et täpsus on inimeste juures üks paganama positiivne omadus. Mina nii ei arva. Liiga täpsete inimestega hakkab igav. Liiga korralikud inimesed, liiga kohusetundlikud inimesed, liiga heatahtlikud inimesed. Mulle ei meeldi sellised. Nad tunduvad võltsid. Ühegi inimese iseloom ei saa olla nii positiivne. Nad lihtsalt teesklevad. Ja pealegi võib nende seltskonnas igavuse kätte ära surra. (lk 8)
  • "Aga ma siiski arvan, et keegi ei ostaks seda raamatut, sest sina oled nii tundmatu kirjanik. Sa võid olla hea, aga sa pole tuntud. Nad võivad osta su raamatu siis, kui sa annad enne mingi kuradi intervjuu mingile kuradi ajakirjale. Jah, siis nad ostaksid selle raamatu kindlasti. Või siis vähemalt laenutaksid raamatukogust. Ja sedagi mitte sellepärast, et nad hullult lugeda armastaksid, vaid sellepärast, et sellest kirjutati ajalehes ja kõigega, millest kirjutatakse ajalehes, peab üks kultuurne inimene ju ikka kursis olema. Kuramuse silmakirjalikkus." (lk 8)

DraamaRedigeeri

  • [Dorine:] Kes ise pilgeteks ja naeruks põhjust annab,
    see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab.
    Mis pisut sarnane võib näida pahele,
    seal kohe laimaja end segab vahele.
    Kerge vaevaga teeb ta sääsest elevandi,
    sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.
    Tõe paiste vale saab ja kuuldus tõstab pead.
    Et märkamata jääks tema enese vead,
    ta teistes vigu näeb. Et välisilme vahel
    petvalt sarnane on nii voorusel kui pahel,
    siis laimuporiga need teisi määrivad,
    kes ise halvad on ja laitust väärivad.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud August Sang. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 12
  • [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett:
    kui kaovad austajad, siis oma tuska peites
    auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites.
    Silma temale muud ei paistagi kui vead.
    Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.
    Küll patte paljastab ta harda õhinaga,
    kuid ainult kadedus on vaga maski taga.
    Et ise vana on, ka teiste juures neab
    rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen, (1961), lk 13

LuuleRedigeeri

Kolmekümnenda lävele jõudes
loobusin [poosi koturnidest.
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
tuha külides tuulde
marmor-urnidest.

  • August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24