Victoria ajastu

Proosa

• Nii et kui proua Browning pidas värssromaani alla silmas raamatut, milles karakter avaneb lähedaselt ja delikaatselt, paljastuvad paljude südamete seosed ning lugu rullub lahti segamatult, kukkus ta täielikult läbi. Aga kui ta soovis pigem anda meile aimust elust üleüldse, inimestest, kes on vaieldamatult viktoriaanlikud, maadlevad oma ajastu probleemidega, nii et kõigele annab sära, indu ja lühidust luuletuli, läks see tal korda. Aurora Leigh, kes tunneb kirglikku huvi ühiskondlike küsimuste vastu, kelles võitlevad kunstnik ja naine, kes igatseb teadmisi ja vabadust, on oma ajastu ehe tütar. Ka Romney ei ole teragi vähem kindlalt Victoria ajastu keskpaiga kõrgete ideaalidega härrasmees, kes on ühiskondlike küsimuste üle sügavalt järele mõelnud ning õnnetul kombel asutanud Shropshire'is falansteeriumi. Tädi, sohvalinikud ja maahäärber, millest Aurora põgeneb, on küllalt tõelised, et olla praegusel hetkel Tottenham Court Roadil kõrgelt hinnatud. Viktoriaanliku elutunde laiemad aspektid leiavad siin kuutust sama kindlalt ja elavalt kui ükskõik millises Trollope'i või proua Gaskelli romaanis.
  • Virginia Woolf, "Aurora Leigh", rmt: "The Common Reader. Second Series", 1935

• Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt psühhiaatri töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, hääbumise ja suure algustähega Romantika sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud abikaasa osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid kannatlikkust ja leebust, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164

• Chegwidden valmistas õigupoolest pettumuse. Pärast kõike, mida ta oli kannatanud selle keeruka nime pärast, mis polnud ainult veider, vaid ka tülikas hääldada, oli Francis oodanud vähemasti toredat elamist ja, nagu nimi mõista andis, valget hoonet.

Aga ei: Chegwidden oli pruunikashallist kivist suur, madal, räämas väljanägemisega mõisahoone ebasõbraliku tiidakil paraaduksega, väikeste aknamulkudega ja kivikatusega, millel kasvas laiguti sammal. Vana oli see vaieldamatult; seesugust ebamugavust vähem kui nelja sajandiga ei saavuta. Maja lehkas, sest mitu korda lapitud Victoria-aegne torustik polnud iial nõuetele vastanud.

• Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 192-193