Victoria ajastu


ProosaRedigeeri

  • Chegwidden valmistas õigupoolest pettumuse. Pärast kõike, mida ta oli kannatanud selle keeruka nime pärast, mis polnud ainult veider, vaid ka tülikas hääldada, oli Francis oodanud vähemasti toredat elamist ja, nagu nimi mõista andis, valget hoonet.
Aga ei: Chegwidden oli pruunikashallist kivist suur, madal, räämas väljanägemisega mõisahoone ebasõbraliku tiidakil paraaduksega, väikeste aknamulkudega ja kivikatusega, millel kasvas laiguti sammal. Vana oli see vaieldamatult; seesugust ebamugavust vähem kui nelja sajandiga ei saavuta. Maja lehkas, sest mitu korda lapitud Victoria-aegne torustik polnud iial nõuetele vastanud. (lk 192-193)
  • Nii et kui proua Browning pidas värssromaani alla silmas raamatut, milles karakter avaneb lähedaselt ja delikaatselt, paljastuvad paljude südamete seosed ning lugu rullub lahti segamatult, kukkus ta täielikult läbi. Aga kui ta soovis pigem anda meile aimust elust üleüldse, inimestest, kes on vaieldamatult viktoriaanlikud, maadlevad oma ajastu probleemidega, nii et kõigele annab sära, indu ja lühidust luuletuli, läks see tal korda. Aurora Leigh, kes tunneb kirglikku huvi ühiskondlike küsimuste vastu, kelles võitlevad kunstnik ja naine, kes igatseb teadmisi ja vabadust, on oma ajastu ehe tütar. Ka Romney ei ole teragi vähem kindlalt Victoria ajastu keskpaiga kõrgete ideaalidega härrasmees, kes on ühiskondlike küsimuste üle sügavalt järele mõelnud ning õnnetul kombel asutanud Shropshire'is falansteeriumi. Tädi, sohvalinikud ja maahäärber, millest Aurora põgeneb, on küllalt tõelised, et olla praegusel hetkel Tottenham Court Roadil kõrgelt hinnatud. Viktoriaanliku elutunde laiemad aspektid leiavad siin kuutust sama kindlalt ja elavalt kui ükskõik millises Trollope'i või proua Gaskelli romaanis.