Hais

Proosa

Mõningaid sammaldunud kivirahnudest matsid enda alla haisusõstra kobarad (Ribes prostratum, näärmeline sõstar), mis on kena põõsas ega näe üldse oma kurjakuulutava nime moodi välja, ehkki see on tal auga välja teenitud.
- Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

Ljonka püüdis end õigustada:

"Heake küll. Kui minu vennad ei töötaks parkalitöökojas, millest me siis elaksime? Meil poleks millestki elada. Aga kas sa arvad, et see on väga meeldiv töö? Mine'nd ikka! Kõik riided haisevad neil parknahast, ja juuksed ja käed ka, ja sellest ei saa lahti mite mingi seebiga ega odekolonniga ega üldse mitte millegagi. Nad on noored mehed. Ja tütarlastele see hais ei meeldi. Sinu arust peab siis keegi spetsiaalselt selle jaoks elama, et parkalitöökojas töötada?"

"See on erandjuhtum!" arvas Sjomka Gorodnitski.

"Muidugi!" ütles väike Zoja. "Tühine erandjuhtum!" (lk 31-32)

Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21

Meie aga roomasime edasi, käed-jalad mudas harali, et jagada oma raskust nii laiale pinnale kui võimalik. Ma oleksin otsekui ujunud siirupis, ainult et lisapiinaks see siirup lehkas ja sisaldas surnuid. (lk 73)
- Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990

Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga puhtad ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda armulauale, siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti lehkavas kuues..."

Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmaskulmud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud nägu tõmbus muigele, otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues ülikonnas, mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need tööst ja vanadusest mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende südamed kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele variserile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle matusekõnega, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)

Sina, vader, ära pane tähele selle kutsumata külalise haukumist, ja anna meile andeks, et me ei mõistnud teda sinu viimse sängi juurest eemale hoida. Meie oleme kindlad, et sa jõuad oma esivanemate, oma poisivemmalde ja oma eide juurde, sest sinu teod on sulle sinna teed tasandanud. See, et sa puhkad nüüd uhkes sängis ja et sulle on selga topitud need kitsad ja võõra lõhnaga riided, ei tähenda midagi. Sinu õige lehk — rehetoatossu, hobusesõnniku ja töömehehigi hais — käib kõigest üle. Ei suutnud pesijad-moorid seda su naha seest välja nühkida, see saadab sind mulda ja vette ja tulle ja taevasse ja kõikjale, kuhu sa iganes võiksid sattuda. Nagu aus inimene ikka, kandsid sa oma lehka endaga kaasas juba siis, kui sa meie külla ilmusid, ja viid selle kaasa ka nüüd, kui siit lahkud. (lk 49)
Kui nüüd jälle sinust endast kõnelda ja küsida, mis lõhnad ja lehad sind nendel aastatel ümbritsesid või missuguseid haisusid sa endaga kaasas kandsid, siis tuleb küll öelda, et need olid terved ja tugevad põllumehe-lõhnad. [---] Nüüd kandsid sa jalas nii külma kui ka kuuma ilmaga halle poolvillaseid pükse, mille villase lõime sa ise olid lähimas villavabrikus kedrata lasknud ja mille takuse koe Liine tasapisi talveõhtutel kodusel vokil valmis nokutas. [---] Ja kuidas nad küll kõik lõhnad kinni püüdsid ning endasse imesid! Nendes oli maarjaheina magusat lõhna ja õitsva härjapea meelõhna, nendes oli valmiva vilja ja uudseleiva unustamatut lõhna, nendes oli mulla, sõnniku, vankrimäärde ja kibedat hobusekuse lehka ja veel lugematul hulgal mitmesuguseid lõhnu ning lehku, mis kokku moodustavad ilusa ning raske elu lõhna. Selle lõhnaga sa kõndisid ringi argi- ja pühapäeval, sellega istusid sa söögilauda ja sellega võtsid naise kaissu. Ja keegi ei öelnud sulle, et see poleks hea lõhn või et sa peaksid muretsema endale uued püksid või kuue, millel poleks küljes seda lõhna. (lk 53-54)
Ei, sa ei kiitnud ikka veel oma poega tema usu pärast — see poleks olnud su loomule vastav. Sa üksnes möönsid, et igaühel peab olema õigus omal viisil õndsaks saada ja andsid sellega temale oma õnnistuse. Aga need sõnad käisid ka sinu enda kohta, need nõudsid õigust jätkata teed niisugusena, nagu sa olid. Ei mingit pettevarju ega pühapäevalaabrukit olnud sulle vaja. Sa ei mõelnud iial sellele, kas sinu kuub levitab viirukit või lõhnab sandisti, ärritades mõne variseri ninasõõrmeid. Ei, sellele sa ei mõelnud ja nii juhtuski, et sa ei saanud enne surma selga uut puhast ürpi, vaid surid samasugusena, nagu olid elanud. (lk 70)
- Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

Muidugi Harry Kuninga vabrikud haisesid, aga linn ise ei haisenud enam, vähemalt mitte nii hullusti kui varem, ja mõned inimesed kurtsid kuulsa Ankh-Morporki haisu kadumise pärast, mis olevat nii tugev, et hoidvat eemal kõiksugu tõved ja haigused ning lisaks pani rinnakarvad kasvama ja oli muidu tervislik.

Kuna Ankh-Morpork oli just selline, nagu oli, siis oli seal nüüd juba olemas Haisusäilitamise Ühing. (lk 209)

Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud küünlad, aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. Teadvuse piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb hirm, see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu selgroogu ja veresooni nagu lumi või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan sõda, mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk öö, mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal voodis lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. (lk 21)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased voodilinad, tatitilgad, rotid ja väljaheited teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles rotilõksud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See haiseb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Luule

Estraadiballaadid, olgu peale.
Aga neonatsid? Populistlikud klounid?
Aga koalitsioon?
Nüüd ilmutab ennast hea maitse piir.
Kunsti tehakse millest tahes,
aga kelleltki ei saa nõuda vodevilli,
odavaid ehitusmaterjale,
imalat lehka ridade vahel.
Madala ja üleva segamise
auväärt demokraatia, jah – aga mitte nii.

Maarja Kangro, "Maitsest", ERR, 22.08.2019

torustikust läheb sadu veejugasid
juhtmetena suhu silmad kipitavad sellest
roiskehaisust mida neelad alati kui heidad pikali
vahel võpatad kui märkad valgusvihke
nad on jälle kohal
raske hingata ja nina tilgub juhtmeid
hoiad voodist kinni et paigal püsida
...
kuid siiani meenutad aega
kui sul oli palju tube
ja igaüks neist lõhnas omamoodi
üks lehkas koirohu järgi
mõnes sammusid eetrisambad
ja see kus magasid oli
kalade tukkumispesa
angerjad magasid seal
kardinapuudel
vaiba asemel maas
sinine meri

Joanna Ellmann, "*torustikust läheb sadu veejugasid...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 57