Matusekõne


ProosaRedigeeri

  • Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja alpikanni-potidki kena rõngana ümber kirstu ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui kirikhärra nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas talaaris, valged lõkmed lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei agronoom ega ükski naaber. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
  • Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga puhtad ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda armulauale, siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti lehkavas kuues..." (lk 48-49)
  • Niisugune oli Tolli Tidriku matusekõne, mida keegi ei kuulnud, sest seda ei peetud kõlavate sõnadega, vaid see käis vaikselt südamest südamesse. Alles mõni aeg hiljem, siis, kui muld vana Tolli kirstu peal juba kokku oli vajunud, aga pastorihärra näägutavad sõnad matuseliste maiust ikka veel kustuda ei tahtnud, püüti neid lämmatada selle õige matusekõnega. Tõsi, ka siis ei peetud seda kõnet korraga algusest lõpuni, vaid heietati parajate järkude kaupa, ja juhtuda võis see nii sigala eeskojas kui ka kartulikuhjade juures põllul. Koht polnud tähtis, tähtis oli püha põhimõte, et surnust ei räägita halba. (lk 70)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70