Viiruk

Piibel

Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps.

10 Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.

11 Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.

Matteuse evangeelium 2:9-11

Luule

Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.

Marie Under, "Õhtu" kogus "Sinine puri" lk 14

Proosa

"Esmaspäeval aga seltskondlikud lõbustused."

"Ohoo! Kuidas sellest aru saada, Mousqueton? Valgusta neid seltskondlikke lõbustusi lähemalt."

"Härra, esmaspäeval me käime seltskonnas. Võtame külastajaid vastu ja teeme ise visiite. Mängitakse lautot, tantsitakse, koostatakse täiendriime ja suitsetatakse daamide auks pisut viirukit."

"Tuhat ja tuline! Kui äärmiselt galantselt!" hüüdis musketär, kes pidi kasutama kogu jõudu näomusklite taltsutamiseks, sest tal oli hirmus tahtmine naerma pahvatada.

Alexandre Dumas vanem, "Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, 1959, lk 137-138

Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse Palermosse. Teisel pool plaza't oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb Siracusa, roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja Etna! Suur saar, kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! Sitsiilia! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, normannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda torniga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid võlve, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu lehka, mida täiendab loendamatute küünalde ning aastasadade jooksul põletatud viiruki hõng.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 121

Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jollis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. De profundis a te clamavi.
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 51

Minu kuuletumistöö oli range, kuigi kõige tavalisem, valmistasin viirukit. Kreekasse tarnitakse liibanoni seedri vaiku, ent mitte Liibanonist, vaid Etioopiast, ja see tuuakse Athosele. Siin valmib ka viiruk. Töö on raske, kuni sa selle vaigu veskis pehmeks jahvatad. Veskit ei aeta käsitsi ringi, vaid see on midagi väikese betoonisegisti taolist, hiljem lisad aroome, püha vett või salpeetri õli ja segad, kuni taignaks muutub. Tsutike magneesiumi viskad juurde. Jahu moodi. Siis rullid vaalipuuga taigna pannkoogiks lahti ja lõikad kahepealise noaga väikesteks ruutudeks. Kui ruudukesed kuivavad, on viiruk valmis. Tootmine on kahjulik, töötasime respiraatorites ja kinnastes.
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, 2013, lk 300