Siirup
Proosa
muuda- Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale!
- Aleksis Kivi, "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Eesti Riiklik Kirjastus 1955, lk 224
- Meie aga roomasime edasi, käed-jalad mudas harali, et jagada oma raskust nii laiale pinnale kui võimalik. Ma oleksin otsekui ujunud siirupis, ainult et lisapiinaks see siirup lehkas ja sisaldas surnuid.
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 73
- "Igaüks peaks Jeesukesele midagi kinkima," ütles Yerko. "Isegi kuningad. Vaadake, siin ongi kolm kuningat; kroonid tegin ma ise. Kas teate, mida nemad kingiks tõid?"
- "Esimene annetas kulda," vastas Darcourt Petlemma sõime poole pöördudes.
- "Jah, kulda; ja te peate mu õele raha andma - mitte palju, vahest veerand dollarit, või muidu ei räägi kaardid tõtt. Aga kuld polnud kõik. Teised kuningad tõid kingiks puhast siirupit ja sürri."
- Robertson Davies, "Mässajad inglid", tlk Tõnis Leemets, Varrak, 1997, lk 221-222
- Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Magnus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine'i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi.
- Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 8
Luule
muudaPärast kerkiksid kergesti jumalakojad.
Peab see nii olema, saame talle ka poja
ja kulda ja mirri ja viirukit.
Sajatuhandepäise sulaste karja
ja pilvi riivavate tornide harjad
ja nende all voolava sõnade siirupi.
- Paul Viiding, "Jumalata", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 269
