Roomamine

Luule

Kes meeldida tahab, peab roomama,
"jah" üteldes "ei" peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!

• Juhan Liiv, "Kes meeldida tahab"

Proosa

• Roomates tantsib vihmauss kõhutantsu.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 41

• "Rooma!" oli talle soovitanud Wallau, kes oli osa võtnud sõjast, võitlustest Ruhris, võitlustest Kesk-Saksamaal, ja üldse kõigest, millest iganes oli võimalik osa võtta. "Rooma alati edasi, Georg. Ja ära mõtle, et sind on avastatud. Nii mõnigi on just seetõttu tabatud, et pidas end avastatuks ja tegi siis mingi lolluse." (lk 22)
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist". Tõlkinud Agnes Kerge. Tallinn: Eesti Raamat, 1982

• Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt vaestemaja peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.
  • Aino Suits 12. oktoobril 1947, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014

• Meie aga roomasime edasi, käed-jalad mudas harali, et jagada oma raskust nii laiale pinnale kui võimalik. Ma oleksin otsekui ujunud siirupis, ainult et lisapiinaks see siirup lehkas ja sisaldas surnuid. (lk 73)
  • Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990

• Et teada saada, millest tegelikult lauldi, tuli minna tagasi menhiri juurde, kustuva lõkke äärde, kus omavahel põrkuvad kajad ning ristuvad resonantsid koondusid väikest kasvu, vanemapoolsele naisterahvale, kes tühja pudeliga vehkis.

" ... või tigu, kui sa vaevaks võtad veidi roomata, kuid siilile sa iial..."

• Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Tallinn: Varrak, 2001, lk 314

• Sammalhabe oli kuulnud, et kiskja pilgu all peab hoiduma järskudest liigutustest, muidu võib loom sind viivitamatult rünnata. Sellepärast keeras ta ennast väga-väga aeglaselt kõhuli ja hakkas väga-väga ettevaatlikult auto poole roomama.

"Kiskja lõugade vahel on arvatavasti üsna ebameeldiv hinge heita," mõtles ta sealjuures õnnetult. "Miks ei võinud küll saatus mu vähenõudlikku elukest veidigi viisakamalt lõpetada!"

Pikkamisi ja hääletult nagu vari jätkas Sammalhabe roomamist. Salapärased silmad jäid nüüd ta selja taha ja see tegi enesetunde veelgi ebamugavamaks.

"Kindlasti tuleb kiskja mulle hiilides järele," arutas Sammalhabe edasi. "Mida ta ootab? Miks ta juba ükskord ei ründa? Varsti ei suuda ma seda olukorda enam taluda..."

Sammalhabemel oli üsna tülikas roomata, sest ta pikk habe kippus vahetpidamata igale poole kinni jääma.

"Kui alandav on oma elu viimaseid hetki roomates mööda saata," mõtles ta kibestunult. "Surmale peaks vastu minema kindlal sammul ja püstipäi, mina aga rooman siin just nagu mõni ussike." (lk 38-39)

• Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984