Vihmauss

Vihmauss (Lumbricus) on töökate väheharjasusside perekond vihmauslaste sugukonnast. Perekonnas on umbes 700 liiki, Eestis leidub 3.

Luule

See üksnes elab ilma vaevata,
kes väliskoorest satub vaimustusse.
Ta ahnelt rühmab aardeid kaevata
ja rõõmus on kui leiab vihmausse.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust". Tõlkinud August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, 2. trükk; I osa, "Öö", Faust, lk 20

Roomates tantsib vihmauss kõhutantsu.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 41

Vihmausside juuresolek suurendab mullabakterite lämmastikusidumisvõimet ja vähendab mulla roiskumist. Orgaaniline aine laguneb usside seedetraktis ja muld rikastub usside väljaheidetega. Seega moodustavad mullakoosluse organismide läbipõimunud suhted, kus igaüks sõltub mingil viisil teistest. Elusolendid sõltuvad mullast, ent muld omakorda on maakera elustav element ainult niikaua, kui temas õitseb elusorganismide kooslus. (lk 57)
Sügisel langevad lehed maha, kogunevad rõskeks kihiks ja hakkavad aeglaselt mullaks muutuma. Selles protsessis abistavad neid vihmaussid, kes söövad lehekõdu, sest jalakalehed on nende lemmiktoit. Lehti süües neelavad vihmaussid ka insektitsiidi, koguvad ja kontsentreerivad seda oma kehasse. Dr. Barker leidis vihmausside seedetraktist, veresoontest ja kehaseinast talletunud DDT-d. Kahtlemata hukkuvad ka mõned vihmaussid, kuid teised jäävad ellu, et olla mürgi "bioloogiliseks tugevdajaks". Kevadel saabuvad rändrästad, et läbi teha ahela järgmist lüli. Üheteistkümnest suurest vihmaussist on küllalt, et anda rändrästale surmavat DDT-annust. 11 vihmaussi on aga väike osa linnu päevasest toidunormist, kes sööb 10—12 vihmaussi veerand tunniga. (lk 96)
- Rachel Carson, "Hääletu kevad". Tõlkinud Ain Raitviir. Tallinn: Valgus, 1968

Lapsena võisin ma tundide viisi tegelda vihmaussidega, keda mu isa, kes oli kirglik kalamees, hoidis suures, tumeda kõdumullaga täidetud nõus. Lasksin neil mööda oma käsi roomata ja jälgisin huviga, kuidas nad edasi liikusid. Ma katsusin neid toita värskete salatilehtedega, pidin aga lõpuks imestusega tõdema, et neil polnud ei silmi ega hambaid. Kui mu salajane armastus vihmausside vastu ilmsiks tuli, oli see juba niivõrd kindlaks kujunenud, et vastikus- ja tülgastusavaldused, mida ma kuulda sain, seda enam väärata ei suutnud. (lk 75-76)
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973