DDT

DDT ehk diklorodifenüültrikloroetaan (keemiline nimetus: 1,1-bis(4-klorofenüül)-2,2,2-trikloroetaan või 1,1,1-trikloro-2,2,-bis(4-klorofenüül)etaan)[1] on värvitu, kristalliline, maitsetu ja peaaegu lõhnatu sünteetiline orgaaniline halogeenühend. Universaalne putukamürk, paljudes riikides alates 1970. aastast keelatud.

Proosa

• Alates ajast, millal DDT võeti kasutusele tsiviiltarbeks, on jätkunud tõusev liikumine, milles tuleb leida üha mürgisemaid kemikaale. Seda sellepärast, et putukad on triumfaalselt tõestanud Darwini teesi kõige kasulikumate tunnuste säilimisest ja arenenud teatud insektitsiidi suhtes immuunseks ülirassiks. Niisiis tuleb pidevalt otsida ikka ja jälle eelmisest tugevamat ning veelgi surmavamat mürki. See on juhtunud samuti sellepärast, et kahjulikud putukad elavad pärast tõrjet läbi taassünni ja paljunevad veel suuremates hulkades kui kunagi varem. Seepärast ei saa keemilist sõda iialgi võita ja kogu elu on vägivaldselt haaratud tema risttulle. (lk 18)
• DDT (lühend dikloor-difenüül-triklooretaanist) sünteesiti esmakordselt 1874. aastal Saksamaal, aga tema insektitsiidsed omadused avastati alles 1939. aastal. DDT-d tervitati peaaegu kohe vaimustatult kui vahendit, mis surub maha putukate poolt edasikantavad haigused ja võimaldab põllumeestel üleöö võita sõda saagi kahjustajate vastu. DDT avastaja šveitslane Paul Müller sai Nobeli preemia. /---/ Muinasjutt DDT kahjutusest põhineb võib-olla faktil, et üks tema esimesi kasutusalasid oli sõdurite, põgenike ja sõjavangide täidevastane tolmutamine sõja ajal. Siit tekkis üldine arvamus, et kui nii paljud inimesed on olnud tihedas kokkupuutes DDT-ga ja ei ole kannatanud vahetute haigusnähtude all, siis peab kemikaal kindlasti olema inimesele täiesti kahjutu. (lk 28)
• Niipea kui DDT asendati dieldriiniga (sest moskiitod olid muutunud DDT suhtes resistentseks), hakkasid tõrjujate hulgas ilmnema mürgistusjuhtumid. Haigushood olid rasked: pooled kuni kõik kannatada saanud inimesed hakkasid krampides tõmblema ja mitmed neist surid. Mitmetel esinesid krambid isegi veel neli kuud pärast viimast kokkupuudet mürgiga. (lk 33)
• Kui keegi kahtleb, kas Ameerika veekogud on peaaegu kõik reostatud insektitsiididega, peaks ta lugema Kalanduse ja Jahinduse Teenistuse väikest ülevaadet 1960. aastast. Kalanduse ja Jahinduse Teenistus uuris, kas kalad talletavad oma kudedes insektitsiidi samuti nagu püsisoojased loomad. Esimesed proovid võeti metsaaladelt Läänes, kus rakendati massiliselt DDT-d kuusepungamähkuri tõrjeks. Nagu võiski arvata, sisaldasid kõik kalad DDT-d. Tõeliselt olulise avastuse tegid uurijad siis, kui nad pöördusid võrdluseks oja poole umbes kolmekümne miili kaugusel lähimast pungamähkuri-vastase pritsimise kohast. See oja oli eelmistest ülesvoolu ja teispool kõrget veelahet. Ei olnud teada ühtegi kohalikku pritsimist. Siiski sisaldasid ka selle oja kalad DDT-d. Kas kemikaal oli jõudnud sellesse kaugesse ojasse varjatud maa-aluste veevoolude kaudu? Või tegi ta seda õhu kaudu, langedes sademena alla veepinnale? Teises võrdluskatses leiti DDT-d kaladest kalakasvatuses, mida varustati veega sügavast kaevust. Jällegi ei olnud teada kohapealset pritsimist.Ainuke võimalik reostamisviis näis olevat pinnasevete kaudu. (lk 45)
• Puid pritsitakse kevadel (tavaliselt 0,9—2,25 kg DDT-d 15 meetri kõrguse puu kohta, mis võrduks 25 kilogrammiga hektari kohta seal, kus jalakaid on palju) ja sageli teist korda juulis umbes poole võrra väiksema mürgikogusega. Tugevad pritsid juhivad mürgi ka kõrgeimate puude kõikidesse osadesse, tappes mitte ainult hävitamisele määratud üraskid, vaid ka teised putukad, kaasa arvatud õisi tolmeldavad liigid, röövämblikud ning mardikad. Mürk moodustab lehti ja koort katva tugeva kile, mida vihm ära ei pese. Sügisel langevad lehed maha, kogunevad rõskeks kihiks ja hakkavad aeglaselt mullaks muutuma. Selles protsessis abistavad neid vihmaussid, kes söövad lehekõdu, sest jalakalehed on nende lemmiktoit. Lehti süües neelavad vihmaussid ka insektitsiidi, koguvad ja kontsentreerivad seda oma kehasse. Dr. Barker leidis vihmausside seedetraktist, veresoontest ja kehaseinast talletunud DDT-d. Kahtlemata hukkuvad ka mõned vihmaussid, kuid teised jäävad ellu, et olla mürgi "bioloogiliseks tugevdajaks". Kevadel saabuvad rändrästad, et läbi teha ahela järgmist lüli. Üheteistkümnest suurest vihmaussist on küllalt, et anda rändrästale surmavat DDT-annust. 11 vihmaussi on aga väike osa linnu päevasest toidunormist, kes sööb 10—12 vihmaussi veerand tunniga. (lk 96)
  • Rachel Carson, "Hääletu kevad", tlk Ain Raitviir, 1968