Paul Viiding

Paul Viiding (22. mai 1904 Valga – 27. juuni 1962 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik ja tõlkija.

Paul Viiding ,1939.

Luule

Koguteosest "Arbujad"

Tsitaadid koguteosest "Arbujad", 1938.

Sulatõrvana kuuma viha küttis
armukadeduspiinade kõrvetav leek.
Ülekeevat südant tundus mootori rütmis,
ülekoormat mootorit südame sees.

Ainsaks närvipuntraks sõlmund oli keha,
soontes kihutas ringi umbne turm.
Üht jätta, teist võtta polnud enese teha.
Diktaatorit kõikvõimsat etendas surm.

Silindrites kloppis, loksus bensiinipaagis.
Sõiduk rappus vedrude naksudes.
Haaras relva. Laskis. Laskis ja laadis.
Kesti kõlises lukuraua laksudes.

Tõstis talla pidurilt. Peost heitis tüüri.
Gaasi! Palavik raputas masinat.
Kas tammilt jõkke, või rusuks vastu müüri
— ainult ruttu! Aega on kasinalt.

Kristallist vaasi viskas kuldraamit peegli.
Lendas kaminast küdevast alkoovi tukk.
Kahjutule taevanitõusvas leegis
illusioone ja tõeluse tähistus hukk.

• Paul Viiding, "Surmaratsur", lk 265

Nädalaid ja kuid sa viskled puuris.
Politsei ja prokurör on uurind:
Millal! Kuidas! Miks?
Aga vaevalt keegi aimab tõika,
et kas tükkideks sind katki lõika
— endalegi oled x.
...
Peas üks kinnismõte ringi keris:
"Nuga suudleb soe ja hele veri."
Ja see sündis nii.
Taevas selge piksepilvi mattus,
säde püssirohutündri sattus.
                 Lii!

• Paul Viiding, "*Nädalaid ja kuid sa viskled puuris...", lk 266

Palju laastand on haljaid kasve
lõikav üdini kogemushall.
Magab pettelootusi rasket
und langend lehtede all.

Piinat meeleolude ori,
tähtajata tundmuste vang,
tammud nätskes sügiseporis
ja ootad, mil kataks hang

langend lehtede räbaldund vaiba
petet lootuste prügimäe...
või et ulataks jahtuval laibal
keegi ellukutsuva käe.

• Paul Viiding, "Sulet ring", lk 267

Minu toakarbi luitund tapet.
Laes alasti valgusekuul.
Ja kui põletav salpeetrihape
huulel huul.

Uks lukutet, luugitet aken.
Mis väljas, üht grammi ei vae.
Ajukurdude kõverais sakes
seisatund aeg.

Veerandtunnised meeltekrambid,
kirg tuleleegina kuum.
Nagu rütmesse daktüli, jambi
tardunuks ruum.

Luurab igavik seinte taga.
Illusioonide upud voos.
Hetki sinuga siiralt jagab
Saaroni Roos.

• Paul Viiding, "*Minu toakarbi luitund tapet...", lk 268

Jäänuks meile mõni väikegi jumalake,
troonilt tõugat, naerdud; pääst rumaluke
taband ebaõnnest ning kaotet aust.
Ostaksime ta odavaima pildikese
vanaturult. Voodijalutsi lööksime sildikese,
kus lutikate-plekitet korstnajala taust.

Ise annaksime ta kätte välgunooled.
Hää ja kurja. Ja maakera mõlemad pooled.
Toidaksime teda, kuni kosuks taas.
Hurjutava maailma hoomamata sõimu
näeksime kasvavat, uuesti-juurduvat võimu,
mille ees sajandid silmili maas.

Pärast kerkiksid kergesti jumalakojad.
Peab see nii olema, saame talle ka poja
ja kulda ja mirri ja viirukit.
Sajatuhandepäise sulaste karja
ja pilvi riivavate tornide harjad
ja nende all voolava sõnade siirupi.

Endale me ei nõuaks ühtki palka.
Kuuludes apostlikku eelväe salka
paadund hingede tihnikusse murdvas teed
pasundaksime: "Kuulge, kel kõrvad..." Aga, aga
pisimgi me jumalaist und viimset magab.
Tuhka sõelume kunagiste lõkete lees.

• Paul Viiding, "Jumalata", lk 269-270

...
Kõneleb raamatus iidses
    kuningas Koguja:
    "Tundmist kogu ja
    teadmist kroonib vaid valu."
    Uurija vahedat
    lõiknuga jahedalt
    endal ja teistel talun.

Mõistus, kõikläbistav röntgen
    tundmatut avastav
    olevat lahastav
    valitseb meeli tõrkjaid.
    Nautima harjutab
    kibestusvarjuta
    tarkuse marju mõrkjaid.

• Paul Viiding, "Lõpmatult kasvav", lk 272

Piiblikaantesse poogit Jumal sisendab
sinusse, rättimähitusse,
lootust paradiisile.
Mahtumata kirikusse
täna kisendan
elamist-suremist hoopis teisele deviisile.

Välja kloostrist,
välja piiravaist müüridest
lõikavalt kuuma ja pimestavasse
elu fookusse.
Vajamata kompassi — troosti
ja sakramendi tüürita
mitte tahtagi jõuda
neemele Hää Lootuse.

Siin olla täiuslik,
sest tuleb ju mattuda
hämarusse, kui teisedki lülid teadvuse rakkude jaas.
Tuleb ju unustussetete põhjakihti sattuda
ja aastatuhandete pärast
olla hahkjas paas.

• Paul Viiding, "Revoldikatse", lk 273

Analüüsi lantsett. Sünteesi tsemendipahtel.
Sa lõpuks ei taha kumbagi hoida peos,
sest kogenend oled: tuum tundmuse, mõtte ja teo
ei sõltu su enese tahtest.

Mis optiku kunst? Mis uurija usklik hoolsus?
Las olla loet-mõõdet taevaste tähtede tee
ja pöörised pidevalt voolava aegade vee...
Sa ainult — kas murdud või kooldud.

• Paul Viiding, "*Analüüsi lantsett...", lk 274

Need on hämarad teed, need on umbsed rajad,
see on nõiut ring,
milles ekslend varem kui sina sajad,
millest otsid pääsu, lunastust vajad,
lahtikehastund hing!

Pind, kus mõtteruum elamisruumiga lõikub
— mittekellegi maa —
sellel hõljud, kord hääle, kord kurale kõikuv,
iseendaga võideldes viljatut võitlust,
mil lõppu ei saa.

Kärbib mõistus vaistude lennukaid tiibu,
mõistust kammitseb vaist.
Teeb ühele üks, teine teisele liiga,
ega lõpeta miski põlist vaenu ja riidu —
su saatust maist.

• Paul Viiding, "Piirides 1.", lk 275

Vallutand elamisruumi,
loodab pea vaimugi tuuma
mõõta küünarpuu, vakk.
    Argipäev, raske kui saatus.
    Mis sinu majatu-maatu
    maksta võib vastuhakk?

• Paul Viiding, "Piirides 3.", lk 276