Mõõtmine

Issand, anna mulle teada
mu elu ots ja mu päevade mõõt,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.


Kui Tall kolmanda pitseri avas,
kuulsin ma kolmandat Elavat hüüdvat:
"Tule!"
ja nägin musta hobust,
kelle seljas istujal olid käes kaalud,
ning kuulsin nelja Elava keskelt
otsekui häält hüüdvat:
"Mõõt nisu ühe teenari eest,
kolm mõõtu otri ühe teenari eest!
Aga õli ja veini ära puutu!"


  • Ja kui Tall avas kolmanda pitseri, kuulsin kolmanda elaja ytlevat: Tule! Ja ma vaatasin, ja näe: must hobune, ja hobuse seljas istujal olid käes kaalod. Ja ma kuulsin nagu hääle nende elaja keskelt ytlevat: Mõõt nisu yhe denaari eest ja kolm mõõto otri denaari eest, ja õlile ja viinale ära tee kahjo.
  • Mis on filosoofial pistmist millegi mõõtmisega? Sa pead usaldama matemaatikuid ja nemad mõõdavad taevaid, nagu meie mõõdame maapinda.
  • Geograafia on sünteesiv distsipliin, mis mõõtmise, kaardistamise ja regionaalse lähenemise kaudu seob üldise erilisega.
  • Seda, milleks on suuteline inimese voorus, ei tule mõõta tema üksikute saavutuste järgi, vaid tema tavakäitumise järgi.
  • Igal objektil on oma kindel arv omadusi, ei üle ega alla selle. Igale küsimusele, kas ta on see ja too, on sellel, kes seda objekti läbinisti tunneb, võimalus anda vastuseks otsustav jaa või otsustav ei, mis teeb lõpu igasugusele kõikumisele olemise ja mitteolemise vahel. [---]
Igal objektil on iga säärane omadus teataval kindlal määral. Kui teatava omaduse jaoks on mõõdupuu ja ma suudan seda rakendada, siis on sellegi omaduse jaoks kindel mõõt, mida ta vähimaski ei ületa ja millest ta ei jää alla.
  • Kontrastse taustana meie tänasele teaduspoliitikale, mis tõrjub eestikeelsed humanitaarväljaanded teaduse äärealadele ja hindab ainult "maailma mõõtmist" võõrkeeles, on mind alati hämmastanud, kuivõrd enesestmõistetavaks ideaaliks on kogu senise eesti kultuuri ajaloo vältel alates XIX sajandi varasest ärkamisajast olnud vastupidi, püüd emakeelse kõrgkultuuri, kõrghariduse ja teaduse poole. Kahtlemata oli eesti kultuuriline iseseisvus, loomulikult selle osana ka eesti keel ja eestikeelne kirjasõna üks Eesti riigi loomise aluseid.
  • Kujutlus, et keeles peaks olema iga tähenduse jaoks omaette juur või vähemalt tüvi ja järelikult võimalikult palju sõnu, on igivana ja mitte päris õige. Sõnade paljus ei ole keele rikkuse ainus mõõt.
    • Henno Rajandi, "Keel: protsess ja süsteem". Keel ja Kirjandus 3/1977
  • Kas oli paavst Clemens kuri inimene või ainult nõrk või oli ta lõpuks hoopis parem kui me oskame arvata? Me ei tea seda, sest meil pole õnnestunud teda hiljem leida seal, kus ta kaasaegsete head ja halvad teod on õiglast mõõtmist leidnud. Ainult hertsog Charlesi olen leidnud — puhastustules. (lk 170)
  • [Georges Frédéric Parrot:] Noh, minu pastorist vanem poeg ütleks siinkohal muidugi, et selle (osutab laibale) teie ja minu inimpurgi ehitas Jumal ja pani sinna sisse hinge. Hing ja elekter, kas need on sama asi? Me oleme sel teemal vaielnud, ta on üsna ägeda loomuga. Mina arvan, et siin on olulisi sarnasusi. Ma ei tea, kas need on täpselt sama asi, aga sarnasus - see on olemas. Seda tuleb uurida, mõõta. Võib-olla selle tõttu inimene erinevalt kõigist teistest loomadest ehitabki asju, masinaid ja püüab nendega igasuguseid nähtavaid ja nähtamatuid aineid. Ja seda – kuidas püüda - õpetab meile teadus. (lk 1089)
  • Aastatelt noore mehe iga võib osutuda üsna soliidseks, kui vanust mõõta tundides. Ent seda juhtub vaid siis, kui aega pole raisatud, ehk teisisõnu: harva.
  • Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes.
  • Ka suurim majandusliku heaolu tunne nõuab enda kõrvale vaimset heaolu. Seda ei saa vabas ühiskonnas ei mõõta ega juhtida. Miski muutub tõeliselt tähtsaks, ehk isegi pühaks põhjusel, et inimene tunneb nii.


Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.

  • Hando Runnel, "Võib-olla armastus on ookean" kogust "Punaste õhtute purpur". Tallinn: Eesti Raamat, 1982

AllikataRedigeeri

  • Inimene on kõigi asjade mõõt: olevate – et on, olematute – et ei ole.
  • Mõistuse jõudu võiks mõõta selle järgi, kui suures koguses tõtt suudab ta taluda, täpsemalt – mil määral mõistus on sunnitud tõde lahjendama, varjama, mahendama, summutama, moonutama.

VanasõnadRedigeeri

  • Kivisüld kergem mõõta kui kokku kanda.
  • Naise ja naise vahet saab sülega mõõta.
  • Suu on südame tulk (mõõt).
  • Täis mõõt, täis raha.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929