Tarmo Soomere

Eesti matemaatik

Tarmo Soomere (sündinud 11. oktoobril 1957) on eesti mereteadlane ja matemaatik, alates 2014. aastast Eesti Teaduste Akadeemia president.

Tarmo Soomere 2017. aastal
  • On olemas äärmiselt head tehnikad, kuidas risti vastukäivatest arvamustest ja tohutust arvamuste hulgast välja tuua seisukoht või aspekt, mida jagavad piisavalt paljud. /---/ Aga mida me siiani pole osanud õppida… Meil ei ole olnud oskust ega võimekust anda eri arvamustele erinevat kaalu.
  • Maakera ongi lokaalselt lapik, sest teatavasti kehtib klassikaline Pythagorase teoreem ainult tasapinnal, ehk lapikul maal. Aga sellest ei järeldu, et Maa on lapik.
  • Postateistlikus ühiskonnas oleme kaotanud oskuse, mida enamus religioone ja katoliku kirik on väga hästi vallanud – kuidas saada kontakt inimestega, kes usuvad teisi asju, kuidas leida nendega ühine keel, kuidas jõuda minimaalse üksteise mõistmiseni ja selle kaudu ehk selgitada, kuidas maailma asjad tegelikult käivad.
  • Ma ei arva üldse, et järgmised põlvkonnad on hukas. Lausa vastupidi. Sädelust on neis palju rohkem, kui minu põlvkonnas. Kui aga jultumus ja verbaalne julmus võidab tarkuse juba koolipõlves, nii et tark peab vabandama selle eest, et ta on jultumusele püüdnud vastu hakata, siis ei ole vaja imestada, et vastav tempel jääb mällu kogu eluks.
  • Kuna kriisiajal tuleb uut infot pahinal, lausa päevadega juurde, siis peabki nõnda olema, et vahel juba nädala või paariga muutub teadlaste sõnum kardinaalselt. Selle teadmisega on väga raske elada ka teadlastel endil. Nii väga tahaks ju öelda inimestele seda, mis on päriselt õige.
  • Paabeli torni ehitamise lugu vihjaks nagu, et üks keel kogu inimkonna jaoks on tupiktee. Teisalt tiksub kuklas küsimus: mis eelise võis anda inimkonnale tuhandete keelte tekkimine? Võib-olla on tõesti edukad just need rahva(killu)d, kelle keel on tuunitud peegeldama just nende ümber lokkavat loodust, kohalikku kliimat ja maastiku eripära, et teise keele kandjad ei kohaneks selles keskkonnas korralikult?
  • Nii nagu surma hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele väärtust ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.
  • Juba ülikool ise on oma olemuselt universitas. Miski, mis koosneb paljudest ühikutest ja on samas jagamatu, aga kokku pandud nõnda, et tervik on tohutult võimsam kui osade lihtne summa.
  • Tippülikoolid, nagu Cambridge'i Ülikool, peavad oma missiooniks panustada kogu ühiskonna arengusse õpetamise, õppimise ja teadustöö kaudu, seejuures küsimata, mis rahvustest ühiskond koosneb või mis emakeeles keegi kõneleb ja kirjutab. Rahvusülikool maailma tippülikoolide seas on nõnda oksüümoron kuubis. See on midagi, mida hullupööra tahaksime, mille eksisteerimise tõenäosus on nullilähedane, aga mis ei ole kindlasti võimatu nähtus.
  • Seljaajusse oli kogunenud nii palju tarkust, et kui miski on liiga ilus, siis tõenäoliselt pole see tõsi – nagu see kuulus ütlus, et kui paigutad kogu oma tarkuse ühte lausesse, siis on tulemuseks valeväide. (lk 243)
  • Meie maailmas lihtsalt on mõned ülesanded või situatsioonid väikeste häirituste suhtes äärmiselt tundlikud ja teised situatsioonid või füüsikasüsteemid äärmiselt stabiilsed. Võid teda kuvaldaga peksta ja ikka tuleb sama tulemus. (lk 244)
  • Mõne asja nii-öelda tupiku näitamine või klaarimine on sageli olulisem kui positiivne tulemus. Eriti puudutab see matemaatikat ja füüsikat, keemiat natuke vähem. /…/ Või kui sotsioloogilises uuringus kahel juhul ilmneb muster ja kaheksal juhul mitte ning need kaheksa jäävad publitseerimata, siis me arvamegi, et muster on alati olemas, see aga on põhimõtteliselt vale. (lk 246)
  • Poliitikutel ja otsustajatel on võõrandamatu õigus saada teavet kogu pildist. Ainult positiivsete tulemuste publitseerimine annab mitmes valdkonnas oluliselt kallutatud pildi, mis on nüüdisaegse teaduse kõige ohtlikumaid jooni. (lk 247)
    • Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019
  • Globaalsed kliimamuutused kitsendavad kiiresti inimestele sobivat eluruumi. Sajad miljonid võivad vajada evakueerimist. Eesti püsimajäämine rahvusriigina võib sõltuda sellest, kas suudame seda protsessi hallata.
  • Veel viis-kuus aastat tagasi arvati, et aastaks 2050 tuleb vee pealetungi tõttu rannikult evakueerida ligikaudu 150 miljonit inimest. Viis miljonit aastas oleks hea tahte puhul teostatav. Mastaabid on samas suurusjärgus kui sõjapõgenike arv. Euroopasse jõudnud migratsioonilaine on selles mõttes üsna pisike.
  • Pinna jalge alt kaotanud inimeste kolimine samas piirkonnas teise kohta on /---/ problemaatiline. Kui kõige sellega ei hakata varakult tegelema, siis pole vahet, kas nahavärv ja silmalaugude kuju klapib või kas keel ja komberuum on sarnased. Kui ikka kuhugi ilma loata elama tullakse, siis läheb sõjaks. Või selliseks tunglemiseks heaoluühiskonna poole, millist ei oska praegu ette kujutadagi.
  • On natuke julge unistada, et lähematel aastakümnetel kujuneb globaalsete otsuste tegemine fakti- ja teaduspõhiseks. Kuid see pole päris võimatu. Tahaks loota, et maailm areneb nii kaugele, et sadu miljoneid inimesi puudutavad otsused tehakse ühiselt kogu planeedi tasemel. /---/ Kujutan vaimusilmas ette, kuidas aastal 2068 otsustab Maailma Nõukogu kolida järgmise 20 aasta jooksul 637 miljonit inimest piirkondadest, kus enam elada ei saa, uude elukohta. Neist 150 miljonit Euroopa parasvöötmesse. Sinna, kus mets kasvab ja põldu saab pidada ilma Siberi jõgesid ümber pööramata.
  • Eestisse lisanduv miljon mahub tühjenenud ääremaadele. /---/ Muidugi tähendab see Eestile kardinaalseid muutusi, sest majanduse struktuur teiseneb põhjalikult. /---/ Laias laastus on meil kolm võimalust. Kõige lihtsam on silmapiiri taga olevaid probleeme ignoreerida. Võimalik, et midagi ei juhtu. Aga kui juhtubki, siis oleme juba seetõttu lõhkise küna ees, et suur osa otsustusõigusest on delegeeritud Euroopa Liidule. Saame kompensatsiooniks miljoni vastuvõtmise eest ehk põllumeeste otsetoetused Prantsusmaaga võrreldavale tasemele. Kompromissina võiks suure rahvaste rändamise teoreetilise võimalusega arvestada. Nagunii tuleb harjutada, kuidas väikese tõenäosusega, kuid suure kahjuga õnnetusi vähemalt paberil leevendada.
  • Kutsuks üles olema nende seas, kes pääsevad sellise stsenaariumi täideviimisel otsustajate laua taha. See tähendab mitte ainult diplomaatilisi jõupingutusi sarnaselt praegu ÜRO julgeolekunõukogusse püüdlemisele (mis ei too ju otsest materiaalset kasu), vaid probleemidele tuleb ka süvitsi otsa vaadata, ohuhinnanguid analüüsida ja sihipäraselt tegutseda. /---/ Vajalikud kulutused on pigem investeering. Kui rahvaste rändamine peaks teoks saama, oleme selleks valmis ja ehk suudame seda koos teistega hallata. Kui aga mitte, siis oleme pakkunud kaugete maade elanikele head haridust ja leidnud Eestile palju sõpru.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel

Tarmo Soomere, ETIS