Facebook

Facebook (ka näoraamat) on veebipõhine suhtlusvõrgustik, mis on kasvanud maailma suurimaks ja sellisena populaarne objekt kriitikale. Facebooki üks asutajaid oli Mark Zuckerberg.

  • On ainult kaks meediumi, mis teisi ei sisalda: kõne ja elektrivalgus. Need on ahela otspunktid. Internet kui konteinermeedium sisaldab peaaegu kõiki teisi kommunikatsioonimeediume – trükiteksti, akustilist ja visuaalset teksti. Viimase aja nähtused, nagu Twitteri TV (või üldse sotsiaalne televisioon), osutavad inimeste teadlikule meediumide samaaegse kasutamise praktikale – näiteks anda Twitteri või Facebooki sõnumite kaudu teada telesaatest, mida parasjagu vaadatakse, algatada arutelu vaadatava saate sisu ja tähenduse üle. Kas aga see, kui kommunikatsioon toimub iga ihupooriga, tagab kasutajale suurema sensoorse tasakaalu?
Facebooki logo
  • Läänemaailma arusaam karjaliikmete tuvastamisest käib umbes sel tasemel, et identiteeti jagab mobiilteenuse pakkuja ning et turvaline viis MoloVihku sisenemiseks on McDonald'si lojaalsuskaardiga. Eestis aga on kirgas selgus saabunud – identiteeti jagab riik ning toimub see PKI (public key infrastructure) -põhiselt. Arusaadavas keeles öeldult: e-identiteete väljastab ja ladustab meie riigis AS Sertifitseerimiskeskus, kuid teeb ta seda riigi ülesandel ja seaduste alusel, nii et mingit sahkermahkrit ei saa toimuda. Täiesti ilmselt on meil läänega digilõhe, sest McDonald'si lojaalsuskaardiga saab inimest heal juhul identifitseerida, ID-kaardi kange krüpto(graafia)ga aga tuvastada … ning seda isegi teiselt mandrilt.
  • Kuna sageli on usaldusväärseks allikaks sõbrad-sugulased, siis peetakse ka sotsiaalvõrgustikke kallutamatuks ja ausaks, kuna seal on sündmused nii, nagu inimesed neid näevad, pildistavad ja postitavad. ("Pigem Facebook kui ametlikud uudised. Seal sa näed postitusi nii, nagu tavainimesed neid postitavad. Nende info ja fotod.") Kuigi ka sotsiaalvõrgustikes on tuliseid vaidlusi, ollakse sotsiaalmeedia postituste kallutamatuse suhtes optimistlikud, samal ajal kui meediaorganisatsioonide toodetud uudiste puhul kasutati läbivalt sõna "propaganda".
  • Konservatiivsed poliitikud ja ettevõtted nagu Facebook üritavad kasutada vihakõne ettekäändena, et avaldada survet anonüümsele kõnele võrgukeskkonnas. Ma leian, et see on ekslik ja ohtlik.
Anonüümse suhtlusvõimaluse olemasolu on paljude aktivistide puhul nende turvalisuse ja sõnavabaduse tagamise eeltingimus. Facebooki pärisnimereglemendi teemalised feministlikud arutelud on rõhutatult välja toonud, kuidas seksistlike ja rassistlike kommentaaride vastu ei võeta midagi ette ka juhul, kui need on tehtud isiku täisnime alt. Seejuures aga kahjustab see reglement paljusid vihakõne ja ahistamise ohvreid kui ka neid, kes muudel põhjustel elavad teise nime all kui see, mis on ära toodud nende ametlikus isikutunnistuses. Kõige tõhusam meede võrgus leiduva vihakõne vastu on rahastada ja toetada ühinguid, mis võimestavad marginaliseeritud kogukondi enda eest avalikult välja astuma.
  • Osavalt koostatud sotsiaalmeediasisu on erutav, tekitab emotsioone ja sõltuvust ning on seetõttu psühholoogiliste operatsioonide täiuslik vahend. Samuti sobivad paljud sotsiaalmeedia teenuste võimalused propaganda rahvusvahelisteks operatsioonideks. Iga kasutaja, ka isik, kes näiliselt ei ole Kremliga seotud, võib odavalt luua Facebooki või Twitterisse oma isikliku robotvõrgustiku või üksikute ahistavate kontode farmi. Vene poliittehnoloogide käes tunduvad Facebook ja Twitter olevat psühholoogilised massihävitusrelvad. (lk 15)
  • Sotsiaalmeedia soovitus-algoritmide tõttu pakub ühes vihakogukonnas olemine lõputuid võimalusi liituda teiste samasugustega. Facebooki võltsmullis on radikaliseerumine iga kasutaja jaoks ühe kliki kaugusel. Ja nii kaua, kuni kasutaja ise alistub vihaõhutajate ettepanekutele ning sisule, peetakse teda kasulikuks ja hoitakse rühmas. (lk 55)
  • Facebook teenib ekstremistide ja trollide pealt, müües neile reklaami ja nähtavust. Seepärast on lihtne järeldada, et sotsiaalmeedia ettevõtted, Google kaasa arvatud, võimaldavad propagandistide ja trollide tegevust ning on valmis vaatama reklaamiraha päritolule läbi sõrmede. (lk 93)
    • Jessikka Aro, "Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt". Anonüümne tõlge. Tallinn: Rahva Raamat, 2020
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel