Aet Süvari

spordiajakirjanik

Aet Süvari (sündinud 30. septembril 1977) on eesti spordiajakirjanik.

Intervjuud muuda

  • Olen nüüd jalgpalli juures olnud juba mõnda aega. Eks minuga on hakatud harjuma. Selge on aga ka see, et aastakümnete jooksul on ekraanil sisse juurdunud kindel nägu, kes jalgpallist räägib. Ja see ei ole tavaliselt naise nägu. Eks see on paratamatus. Ma arvan, et ajaga see muutub.
  • Kui mul on valus ja halb, siis näitan seda välja. Kui ma olen rõõmus, siis näitan ka seda välja. Ma arvan, et see käib jalgpallifänniks olemise juurde. Kõigil meil on ju oma eelistused.
  • Eesti jalgpallist rääkides peab olema tasakaalukas, siis ma ei ütle kunagi oma eelistusi välja. Ma arvan, et need, kes teavad mu eelistusi, need teavad, aga mitte kunagi ei näita ma seda välja ja üritan seda ka väga kõvasti alla suruda.
  • Mul on tegelikult väga raske, kui Hispaania mängib. See ei ole lihtsalt see, et ma vaatan ja mul on raske, vaid mul on füüsiliselt raske. Rinnus pigistab nii kõvasti, et halb on olla. Suurest pingest on lausa füüsiliselt halb, tekib peavalu. Veel kaks päeva pärast Hispaania mängu, isegi kui ta võidab, on mul peavalu. Ma tahaksin, et ma ei elaks niimoodi kaasa, aga ma ei oska teistmoodi.
  • Õnneks ma und eriti ei vaja. Olen selline inimene, kes suudab hakkama saada väga vähese unega; isegi kui magan vähe, siis puhkan alati välja. Ma ei tunne väsimust. Aga ma tunnen vahepeal, et olen emotsionaalselt tühi. Pärast seda Hispaania mängu olin nii tühi, et tundsin, et ei suuda mitte midagi öelda ning ei tahagi mitte midagi öelda. Aga nii ei saa. Peab ennast kokku võtma ja ikkagi midagi ütlema.
  • Kui ma koju lähen, siis mõtlen veel stuudio peale, lähen magama ja näen unes, kuidas ma stuudios mängu vaatan ja kuidas me oleme ekspertidega taktikalaua taga ja analüüsime momente. Siis ärkan üles ja ütlen, et lõpeta ära, maga ja näe unes midagi muud. Siis jään uuesti magama ja näen jälle sedasama. See on vaimselt väsitav.
  • Ma olen vaadanud, kuidas Tarmo (Tiisler), Kristjan (Kalkun) ja Alvar (Tiisler) hakkasid juba mitu kuud varem MM-iks valmistuma. Meeskondi läbi töötama. Ja kui siis inimesed vahetevahel norivad mõne mängija häälduse kallal, siis ma tahaks öelda, et mõelge ka: 32 meeskonda, kus igaühes on 23 meest. Neil ei tule üksnes nende meeste nimede hääldamist teada, vaid ka tausta ja kõike muud. Töö, mida nad on teinud, on metsik.
  • Ühed asjad on keelereeglid, aga samas võidakse mõnd nime tegelikult teistmoodi öelda. Näiteks kaks aastat tagasi mängis EM-il Dimitri Payet. Prantsuse keeles sõna lõpus asuvat t-tähte ei öelda. Väga paljud televaatajad pahandasid, miks meie kommentaatorid seda siiski teevad. Aga ta on pärit väikeselt saarelt, kus öeldakse t-täht välja, ja kommentaatoritel tuligi seda teha. See kõik on üks paras kunsttükk.
Aga kui vaadata näiteks, kuidas inglased kommenteerivad, siis neid ei huvita eluilmaski, kuidas mõnda nime hääldatakse. Ojamaa oli Šotimaal Odžama ja kõik. Seal ei lähe kellelegi korda nimesid õigesti öelda.
  • Aga soomlased suhtlevad ka omavahel palju vabamalt kui eestlased. Inglastest me ei hakka üldse rääkima, nemad on small talk'i kuningad. Olen elanud Šotimaal ja seal hakatakse seda õpetama juba lapseeast alates. Aga vaata, kuidas meil lapsed suhtlevad võõraste inimestega. Nad on kinnised ja ka koolides ei julgustata sotsiaalsust. Eestlane on väga oma koores kinni ja kui ta on niimoodi kinni juba lihtsas omavahelises suhtluses, siis kas kujutad ette, et tood ta stuudiosse, paned kaamerate ette ja ütled, et kuule, viska nüüd nalja ja ole vaba. See ei tule iseenesest. Õigemini tuleb iseenesest, aga võtab aega, inimene peab oma koorest välja saama.
  • [Elamusest esimesel jalgpallimatšil, Eesti-Tšehhi mängul 5. juunil 1999 Kadrioru staadionil:] See juhtus kohe – mingi äratundmine või kuskile jõudmine. [---] Vahel mõtlen, et kui seda poleks juhtunud, mis siis oleks olnud. Seetõttu julgustan inimesi haarama kinni väikestest šanssidest, mis algselt tunduvad isegi igavad. Aga need võivad elu muuta. Nüüd on kogu mu elu jalgpalliga seotud. Ka mu elukaaslane on endine jalgpallur ja treener. Mulle meeldib Kreeka, aga sinnagi jõudsin tänu spordiajakirjaniku tööle, mis omakorda oli tingitud jalgpalliarmastusest. Mu elus pole vist ühtegi asja, mis poleks sellest ühest kohtumisest alguse saanud.
  • Pole vahet, kas oled kolmeklassilise haridusega või kolme doktorikraadiga professor – jalgpall on kõigi jaoks ja ühendab. Ma naudin seda. Jalgpall on üheselt mõistetav. Muidugi vaadatakse erinevaid asju, näiteks jalgpallitreener vaatab mängu hoopis teise pilguga kui fänn. Aga jalgpall rõõmustab kõiki ühtemoodi. Ja ka kurvastab – aga see paneb jällegi tundma, et oled elus. Vahel on ju isegi niimoodi, et kui on hirmus valus, siis ikkagi tunned, et oled elus, ja see on alati parem kui tuim eksistents, lihtsalt kulgemine ühest päevast teise.


  • On üks raamat Saksamaa jalgpalliajakirjandusest ja seal on näide ühest esimesest naissaatejuhist, kes ütles kogemata saates Schalke 05 (õige on Schalke 04, Saksamaa jalgpalliklubi – toim.). Küll siis mõnitati ja kutsuti idioodiks. Ja siis ütles keegi: kas kujutate ette, et keegi mees ütleks Chanel No. 4, mitte Chanel No. 5. Kas keegi üldse naeraks? Keegi ei paneks tähelegi. Kõigil oleks ükskõik. Miks sellest nii suur number tehakse? Naiste puhul võimendub iga viga, mis sa teed. Iga viga paistab silma palju rohkem, sest naisi on vähe, sa oled luubi all. Mehi on nii palju, et kui keegi teeb vea, siis keegi ei tea, kes ütles, see oli üks neist tüüpidest, aga kes?
  • Saan hästi aru jalgpalluritest, kes keevad üle ja saavad punase kaardi. Kui kommentaatorid küsivad, et oli tal vaja seda teha, siis mul on alati tahtmine öelda, et kas sina tead, mis tunne see on, kui sa keed üle? Kas sa oled kunagi niimoodi üle keenud?

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel

Viited muuda