Proosa

muuda
"Või valutab," ütles Kunksmoor. "Enesel pole poolt pead ollagi."
Suure vaevaga tõstis meremees käe ja tõmbas õige aeglaselt üle pea. Pool pead oli kadunud.
"Siis olen ma ju ikkagi surnud! Sellise peavigastusega on surm silmapilkne!" karjatas ta kohkunult.
"Kuss!" ütles Kunksmoor. "Sa pead vagusi lamama."
"Kutsu mulle siis vähemalt arst!" palus meremees.
"Minu saarel arstin mina," vastas Kunksmoor.
Ta pani meremehe voodisse ja andis talle tilku. (lk 13)