Kurbus

(Ümber suunatud leheküljelt Kurvastus)
Vincent van Gogh, "Kurbus", 1882.

PiibelRedigeeri

  • Mu silm on kurbusest tuhm
ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.


  • Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges
ja kandma kurbust päevast päeva oma südames?


Parem on minna leinakotta kui pidukotta,
sest seal on kõigi inimeste lõpp,
ja kes elab, võtku see südamesse!
3 Parem on meelehärm kui naer,
sest kurb nägu on südamele hea.
4 Tarkade süda on leinakojas,
aga alpide süda on rõõmukojas.


  • Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust.
38 Siis ta ütles neile: "Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!"
  • Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast.


ProosaRedigeeri


  • Ja seal - oo! - langeb üks täht. Ah jaa, la pidi endale ju midagi soovima. Nüüd oli see muidugi juba hilja, aga ka siis, kui täht praegu veel langeks, ei teaks ta, mis soovida. Kuidas? Ta ei tea? Aga Teele? - Ei, Teelet ei sooviks ta enam, Teele on temale kuri, tema ei mõistaks Teele meele järele olla. Aga mis siis? - Ei midagi. Ta on üksi ja talle ei ole midagi vaja. Ta on sõber nendega seal üleval, tähtedega... ja kaebab Jumalale oma kurbust. Mis siis, kui Tõnisson temast aru ei saa; mis siis, kui keegi temast aru ei peaks saama - tema on üksi ja kaebab Jumalale oma kurbust.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 228


  • Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. (lk 46)


  • Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.
Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud? (lk 214-215)


  • Tundsin, kuidas minus võttis maad rustikaalne kurbus. Mu sisemus oli justkui samblaga vooderdatud, pehme ja vaikne, ning selle vaikuse keskel kõrgus ilmasambana kirvega tahutud kohmakas raskemeelsus. Väliselt ei olnud midagi muutunud, aga mu silmad avanesid pisut aeglasemalt. Ma ei rääkinud enam - ainult kriuksusin ja lõgisesin. Vahel jäin ilma põhjuseta seisma, jalad lõpetasid liikumise. Justkui muutuksin majaks, kus käivad vaid need, keda pole sinna kutsutud.
    • Ave Taavet, "Saudade rústica" kogust "Valerahategija". Värske Raamat, 2020, lk 5



  • Ta tõstis agaralt oma taldrikule suure portsjoni, Väikevend võttis ainult natuke. Ta pelgas alati toitu, mida ei tundnud. Ja seesugust hautist polnud ta veel kunagi näinud.
Karlsson hakkas oma hautisest tegema torni ja väikest vallikraavi selle ümber. Samal ajal võttis Väikevend ettevaatlikult esimese suutäie... Oi! Ta ahmis õhku ja talle tulid pisarad silma. Kogu suu põles nagu tules. Ent Preili Sokk seisis samas ja vaates talle äraootavalt otsa, seepärast neelas ta suutäie vaikides alla.
Karlsson vaatas oma tornehitise juurest üles.
"Mis sinuga on? Miks sa nutad?"
"Mul... mul tuli midagi kurba meelde," kogeles Väikevend.
"Ah soo," tähendas Karlsson ning kaksas isukalt tüki oma tornist. Ent niipea kui ta esimese suutäie alla oli kugistanud, röögatas ta ja temagi silmad valgusid pisaraid täis.
"Mis on?" küsis preili Sokk.
"Arvatavasti rebasemürk... aga eks sa ise tea kõige paremini, mida sa kokku oled keetnud," kostis Karlsson. "Ruttu, tooge siia suur tuletõrjeprits, mu kõris on tuli lahti!"
Ta kuivatas pisarad silmist.
"Miks sina nutad?" küsis Väikevend.
"Mulle tuli ka midagi kurba meelde," vastas Karlsson.
"Mis kurb asi see siis oli?" küsis Väikevend.
"See hautis siin," ütles Karlsson. (lk 254-256)

LuuleRedigeeri

Üht imefööniksit mu silm veel nägi
üksinda kõndivat neid laaneradu,
pea kuldne, purpurised uhked tiivad;
...
ta nähes lehte mõnd, mis maas veel lamas,
ja murtud tüve, kuivanud maapinda,
lõi noka enda rinda
peaaegu põlglikult ja kadus samas.
On arm ja kurbus mind nüüd põletamas.


Näe, kardinate siidlained lahknevad
ja üks naine, kõrge ning kaunis,
joonistub tumedalt tumedale õhule.
— Püha kurbus su pilgus,
kurbus, mis paratamatu,
lootusetu kurbus,
põletav, kahtlev kurbus.


Pilv on sünge, vikerkaar on särav.
Mida teed sa, piiga, meelest ära?
Künnad muret, külvad kurbust peale, —
mis küll sellest kasvab külvireale?

   Ei sest tärka haljas
   ruut su põllule,
   tärkab ainult paljas
   mure mürgine.


Tean, nukrusest ei päästa alkohol
ja üksindus ei aita kriisist üle.
Seepärast ongi isu,
hõlmad süles,
su kannul lipata, oh komsomol.


Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

  • Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10


 Valu on valitute privileeg.
  Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
  Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.

  • Artur Alliksaar, "Morbiidseid maastikke"


Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni.

  • Doris Kareva, "Sääl, kus inimese käsi" kogust "Armuaeg" (1991)


Fado tähendab saatust: O muundub
U-ks mis pea alaspidi alla
hämarusse ripub Põhja aga ei olegi –
põhjast kostab hoopis Sibeliuse kurba
valssi Fado's ei lõpe kogu kurbus
Todo'sse ei mahu ära kogu
kõiksus

  • Jüri Talvet, "*** Portugali sõnad väänlevad…" kogust "Eesti eleegia ja teisi luuletusi" (2014)


Kurbus lendab linnataewas
nagu särawwalge lind
Rahwas osta unistusi
kuni neil on odaw hind
Rahwas osta unustust kui
unelmad on yle jõu

  • Liisi Ojamaa, "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45


Vahel on meil hing.
Kellelgi pole seda vahetpidamata
ja kogu aeg varnast võtta.
...
Ankeedi täitmise
või liha tükeldamise ajal
on hingel reeglina vaba päev.
...
Rõõm ja kurbus
ei ole tema jaoks kaks erinevat tunnet.
Ainult siis, kui need kaks ühinevad,
on ta meiega.

  • Wisława Szymborska, "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10


Ja mõistad äkki, et kõik, peaaegu kõik
on voolanud sinust mööda,
on voolanud teisi voolamisi.
Ja neil on ehk parem ja lihtsam,
kuigi sa seda õieti ei usu
ja kes ütles, et peab olema lihtne.
Ja sa ei oska päris veendunult hinnata,
kas see on lapsikus või au,
et jääd maha neist voolamistest.

  • Madli Morell, "Ühe äratundmise kurbus", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 10-11

VanasõnadRedigeeri

  • Kurbus sööb südant nagu rooste rauda.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel