Vaikimine

ProosaRedigeeri


  • Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule...


  • "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel."
  • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 86


  • Me istusime seal mitu tundi, ilma et kumbki meist sõnagi oleks lausunud. Õde oma kollases öösärgis ja mina ema kingitud tumepunases pidžaamas. Mulle see vaikimine meeldis. Nii mõnus oli seal niiviisi istuda. Ei pidanud kellelegi midagi seletama ega kellegi kaastundeavaldusi vastu võtma. Ma vihkasin neid kaastundeavaldusi. Eesti keeles ei ole millegi sellise jaoks õigeid sõnu loodud. Inglise keeles on lihtne. Ütled lihtsalt "I am sorry" ja kõik saavad aru. Aga eesti keeles - "Avaldan kaastunnet!". Issand, kui nõmedalt see kõlab. Lihtsalt kohutav. Mina ei ütleks kunagi kellelegi midagi sellist. Pigem oleksin hoopis vait.
Vait olla ongi kõige parem. Mõtled lihtsalt enda mõtteid. Unistad. Sa ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea millestki aru andma. Unistamise juures ongi kõige parem see, et sa ei pea ennast kellegi ees õigustama. Ükski mõte ei ole keelatud. Lihtsalt istud hilisööl oma suure õega köögilaual, kõlgutad jalgu, oled vait ja unistad. Noh, vähemalt niikaua, kuni su õde otsustab selle kõik ära rikkuda.



  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.


  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.

LuuleRedigeeri

kahvatu meri vaikib
hoian kõrvus ta häält
selle ma kaasa võtsin
pleekinud laidude paalt
...
sinugi sõnu hoian
aga milleks ei tea
nagu su vaikimine
poleks niisama hea

  • Viiu Härm, "*kahvatu meri vaikib...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 17