Unistus

(Ümber suunatud leheküljelt Unistamine)
Lola Liivat, "Unistuste kaugused" (1972-1973)


ProosaRedigeeri

  • Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada.
    • Albus Dumbledore, "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak 2000, lk 184



  • Ainult neljas kuninga poegadest, Ramses, kelle oli sünnitanud kuninganna Nitokris, ülempreester Amenhotepi tütar, oli tugev nagu härg Apis, kartmatu nagu lõvi ja tark nagu preestrid. Lapsest saadik ümbritses ta ennast sõjaväelastega ja juba siis, kui ta oli alles lihtne kuningapoeg, kõneles ta sageli: "Kui jumalad ei oleks teinud mind kuninga nooremaks pojaks, vaid vaaraoks, ma alistaksin nagu Ramses Suur üheksa rahvast, keda Egiptus veel ei tunne, ehitaksin templi, suurema kui terve Teebai, endale aga püstitaksin püramiidi, millega võrreldes Cheopsi hauaehitus oleks nagu roosipõõsas kõrge palmipuu kõrval."


  • [---] pole midagi praktilisemat kui unistamine.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 46
  • Unistused on miski, mida naljalt ükski argument ega tark jutt ei purusta. Unistustel on teflonpind. Ainus, mis nende vastu aitab, on nende teokstegemine.
    • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 59


  • Soovid ja unistused on inimese pärisosaks. Nad võivad olla õilsad ja innustavad, kuid ka kadedad ning kurjad. Viimaseid valvab hoolega vanakurat, olles kohe valmis neid täitma. (lk 42)
    • Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46


  • Tollimäge ei saanud muidugi võrrelda küla parimate taludega, nii hoonete kui ka põldude poolest arvati teda rohkem viimaste kilda. Aga seda raakas maad oli tal rohkesti ja kui hektareid lugeda, siis võisid sa julgesti tulevikuplaane pidada. Ja ega sa nii päris pisikeste plaanidega leppinudki. Sel ajal ju muud unistust õigel mehel polnudki kui see, kuidas naabrit üle trumbata, kuidas kõrgemad kambrid ja kõvemad tallid ehitada, kuidas põllupiire laiemale nihutada ja niikaugele jõuda, et üleaedne kadedusest kõrvu hakkaks kratsima. Ega's sinagi teisest taignast olnud. (lk 52)
  • Niigi oli sul tegemist, et Tollimäe rahaasjad kuidagi juttis hoida. Viljahinnad langesid iga päevaga, liha ei maksnud enam mitte kui midagi ja piimakari oli niru. Nii suvel kui talvel jäi lehmade ninaesine viletsaks ja küllap sa isegi olid selles süüdi. Igipõliste peremeeste eeskujul söötsid sa ristikheina hobustele, lehmakondid pidid leppima põhu ja kaevuveega. Aasaheina kogunes ikka üsna pisut, sest suurem osa Tollimäe heinamaast solises alles vee all. Raha jäi seetõttu niisuguseks pühaks pildiks, mida seitsme luku taga tuli hoida ja mille ees tuli teha kümme kummardust, enne kui teda puutuda tohtis. Maksud aga kollitasid ööd ja päevad, neid oli väikeseid ja suuri, selle- ja teisenimelisi, nii et unistused ajakohastest põllutööriistadest pidid esialgu jääma ainult unistusteks. Aga ka unistustel on oma väärtus ja niikaua kui inimene unistada tohib, on kõik korras. (lk 55)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel."
Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt.
Hallsilm vaikis ja ohkas. Ta sai aru, et läheb veel palju aega, enne kui tondinahad unistama õpivad. Kui Hallsilm solvangust üle sai, jõudis ta mõte kaugemale rajale. Ta taipas, et oli oma kaaslastele unistuse pähe lihtlabase minevikupildi välja pakkunud.
Tondinahad nohisesid ammugi juba lõkke ümber magada, aga Hallsilm ei saanud kuidagi sõba silmale. Teda üllatas, kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda. (lk 31-32)


  • Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll maja, aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks oma unelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaid juhuse läbi leidma, siis oleks unelm teostunud õigel moel. (lk 177)


  • Caroline klõbistas erutatult portselani ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele teed valama.
"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles teetassi vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht raamatut," seletas ta.
"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis:
"Millest?"
"Nõidusest... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade sugestiooni psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"."
"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla otsekohene ja viisakas.
"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?"
"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust."
"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate."
"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "M e i e ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest." (lk 14-15)

LuuleRedigeeri

Sest pattude patt on kõik maotu, kõik inetu,
    tuhmund ja loid.
Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks - oo
    loomingu võit,
Kui veest ja taevast ja maast saaks kuldlaegas, kus
    hoiaksin noid
Oma ulmi - su pildi mu südames roosina punavat õit!


Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad;
Olen laotanud ulmad su jalgade ette;
Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad.

  • William Butler Yeats, "Ta igatseb endale taevakangaid" (1899). Tõlkinud Märt Väljataga


Lappan vanu unistusi:
nende väärtus on null.
Riiki, mis selle raha välja lasi,
pole ammu enam.
Üritan unistada uusi,
aga inflatsioon on nii kiire,
et ei jõua.


Kurbus lendab linnataewas
nagu särawwalge lind
Rahwas osta unistusi
kuni neil on odaw hind
Rahwas osta unustust kui
unelmad on yle jõu

  • Liisi Ojamaa, "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Need, mis viivad ajas tagasi, on mälestused. Need, mis edasi viivad, on unistused.
  • Hoidke enda unistustest kinni, sest ilma nendeta on elu nagu murdunud tiivaga lind, kes ei saa lennata.
  • Te võite öelda, et ma olen unistaja, kuid ma ei ole ainus.
  • Unista, nagu elaksid sa igavesti, ela, nagu sureksid sa täna.