Edith Nesbit

inglise kirjanik ja luuletaja

Edith Nesbit (abielus ametlikult Edith Bland; 15. august 1858, Kennington, Surrey, Inglismaa – 4. mai 1924, New Romney, Kent, Inglismaa) oli Inglise kirjanik, luuletaja, lastekirjanik ja poliitiline aktivist (fabiaanlik sotsialist).

Edith Nesbit, u 1890.

"Imeline aed"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001.


  • Oli Caroline'i sünnipäev ja talle kingiti mõned väga meeldivad asjad. Oma nooremalt õelt Charlotte'ilt sai ta nahast kirjamapi (vähemalt näis see nahksena), millele oli maalitud roosad ja lillad roosid, ning vend Charlesilt peaaegu uue vesivärvikarbi.
"Olen seda vaid veidi kasutanud," märkis Charles, "ta on palju kenam kõigist, mis oleksin saanud sulle oma raha eest osta, ja ma pühkisin kõik värvid puhtaks."
"See on kaunis," ütles Caroline; "ning veel need ilusad pintslid!"
"Ehtsad tuhkrukarvad," sõnas Charles uhkelt. "Nende otsad on nagu nõelad."
"Just," lausus Caroline, pistis need üksteise järel suhu ja vaatas vastu valgust. (lk 3, algus)
  • Köögitüdruk ja toatüdruk olid kinkinud paki nõelu ja nõelapadja; ning preili Peckitt, väike õmblejanna, kes käis kodus tütarlastele rõivaid õmblemas, tõi väikese õhukese raamatu punases köites, üleni kaetud kõvade täpikeste nagu nööpnõelapeadega, ning avaldas lootust, et preili Caroline on nii lahke ja võtab selle vastu.
"See raamat kuulus mulle, kui ma laps olin," seletas preili Peckitt, "ja noore tüdrukuna hindas seda mu kallis ema. Palun, preili, võtke see vastu koos mu parimate soovidega."
"Palju tänu," ütles Caroline teda suudeldes.
"Tänan teid," vastas preili Peckitt, korrastades sellise äkilise suudluse järel oma kraed. "Väga rõõmustav, kuigi tuli ootamatult - sain hommikul tõesti sidrunpujusid, mis tähendavad üllatust, nagu te sellest raamatust näete."
Ja nii see oligi, sest raamat oli "Lillede keel". Ning tegelikult oli see raamat kogu käesoleva loo algus, või kui just mitte see raamat siis vähemalt üks teine. (lk 3-4)
  • Te võib-olla imestate, miks nad nii väga soovisid ehtida oma tuba nii värviliste esemetega. Nimelt seepärast, et maja, kus nad elasid, oli nii värvivaene, et sarnanes pigem raamatu trükipildi kui tõelise elamuga - üleni must ja valge ja hall. See oli kahvatu, korralik, külm maja. Põrandail näiteks olid soojade värviliste vaipade asemel valged õlgmatid ja treppidel mingisugused valkjashallid kookosmatid. Aknaeesriided olid pehmest puuvillasest riidest ja kahvatut lavendlivärvi, neil polnud damasti toredust ega lõbusaid lillelisi mustreid. Seinad ei olnud tapeeditud, vaid värvitud, puhastes, kahvatutes värvitoonides ja üldmulje jäi peaaegu samasugune kui väga suursuguses erahaiglas. Põrandaid pesti kord nädalas "Sanitase" nimelise pulbriga, mis andis meeldivat puuhoovi lõhna. Majas ei olnud ühtki värvilist pilti - ainult pruunid koopiad Raffaeli, Velazquezi ja teiste sääraste meeste kuulsatest maalidest. (lk 4)
  • Stanmore'i lapsed elasid seal seepärast, et nende isa ja ema olid Indias ning teised sugulased Uus-Meremaal - kõik peale vanaonu Charlesi, kes oli nende ema onu ning kes kunagi minevikus oli nende isa ja emaga tülli läinud, või kellega isa ja ema olid tülli läinud.
Maja omanikud, nende nimi oli Sandal, olid neile kuidagi sugulased - võib-olla nõod. Kuigi neid nimetati onu Percivaliks ja tädi Emmeline'iks, ei olnud nad tegelikult onu ja tädi.
Üks asi oli nende nõndanimetatud onu ja tädi juures tähelepanuväärne - nad ei olnud kunagi tusased ja olid harva ebaõiglased. Nende iseloomud näisid rahulikud ja kahvatud nagu nende maja värvidki; ja kuigi lapsed said iga päev lõunaks liha, ei söönud härra ja preili Sandal kunagi midagi peale aedvilja - ning räägitakse, et aedvili mõjub rahustavalt. (lk 4-5)
  • "M i n u arvates tuleks kahetseda, et onu Charlesiga tülli mindi," arvas Charlotte. "Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui meid oleks tema juurde saadetud. Usun tõesti, et talle meeldivad kenad väikesed tüdrukud. Ei tea küll, millest see tüli tekkis ning miks nad kõik ei suudelnud ja ära ei leppinud, enne kui päike looja läks - nagu m e i l kästakse teha?"
Ma ei saa teile öelda, millest tüli tekkis, sest ma ei tea rohkem kui teie või kui teadis Charlotte. Ja te olete kindlasti tähele pannud, et täiskasvanud inimeste tülid on väga suured ja äärmiselt salapärased. Kui teie tülitsete oma vendade või õdedega, siis alati mõne lihtsa asja pärast - nagu näiteks: kes jättis su värvipintslid vette või kes unustas su raamatu välja heinamaale, või kas see olid sina, kes ajas liimipoti su venna maakaardile või astus nukumaja sohvale tol päeval, kui te kõik hullates nukumaja ümber ajasite ja mööbel kiiruga tagasi pandi. Teie tülidel igatahes on varsti lõpp, sest tülitsemine on nii ebamugav, pealegi on teile vist õpetatud, nagu Charlotte'ilegi, et ei tohi oma viha peale lasta päikesel looja minna. Aga täiskasvanud inimestega on asi teisiti. Nad nähtavasti unustavad mõnikord päikese loojumise ning nende tülid kestavad aina edasi, nädalaid, kuid ja aastaid, kuni tundub, et nad peaksid juba unustanud olema, mille pärast õieti tülli mindi. Aga nad ei ole unustanud, ja kui tädi Jane tuleb külla, kuuled ikka veel katkendeid sellest, kuidas onu William käitus ning kui kahetsusväärne see on, et Edward niiviisi toimis. Kui täiskasvanud teie juuresolekut märkavad, kästakse teid mängima minna. Teie ei kuule kunagi, mis põhjustas tüli, ja kui kuuletegi, ei saaks te sellest aru, ning kui saaksitegi, siis mõtleksite arvatavasti, et see on rumal ärevus eimillegi pärast, ja imestaksite, kuidas nad võisid seda kõik need aastad meeles pidada - sest tõenäoliselt käitus onu William nii õnnetult palju, palju aastaid tagasi ja Edward toimis nii iseäralikult ammu enne teie sündimist. Te võite avastada nende täiskasvanute tülide kohta ainult niipalju, et nende põhjuseks näib alati olevat raha või abielud, mida nende sugulased ei poolda. (lk 5-6)
  • Kahdemata olete te seda kõike tähele pannud ja samuti olete ehk märganud, kui te äkki juhtumisi kellestki kõnelete, siis see keegi ilmub väga sageli otsekohe välja. Nii et siis, kui Charlotte ütles: "Soovin, et onu Charlesiga ei oleks tülli mindud," poleks see valmistanud teile mingit üllatust, kui onu Charles oleks äkki uksest sisse astunud. (lk 6)
  • Tädi Emmeline'il oli ka teine kena omadus. Ta vaatas lastetoale alati, nagu oleks see tõesti laste tuba, ja ootas, et teda koheldaks külalisena, kui ta sinna ilmub. Ta ei võtnud kunagi palumata istet. (lk 6-7)
  • Järgnes sügav vaikus, sest lapsed tahtsid hurraa karjuda ja tundsid, et see ei oleks viisakas.
"Arvasin, et te rõõmustate," imestas preili Sandal. (lk 7)
  • Võite ette kujutada pakkimist, treppidest üles- ja allajooksmist, peamurdmist, mida maha jätta - sest see on ärasõidu puhul lõppeks palju raskem küsimus kui see, mida kaasa võtta. Preili Sandalit ümbritsesid mänguasjade ja raamatute virnad, mis poleks ka siis kohvritesse mahtunud, kui kõik rõivad oleks välja võetud, ja ta lahendas viimaks selle probleemi nõnda, et lubas posti või voorimehega järgi saata iga väiksemagi asja, mis maha jäi ja mida lapsed peavad vajalikuks, et õnnelikud olla. "Aga leopardinahk võtab palju ruumi," märkis ta, "ning ma usun, et teie onu majas on nii metsloomade nahku kui ka loomatopiseid." Niisiis jäeti leopardinahk maha. (lk 9)
  • Sel hommikul oli lastel palju sosistamist, salapäratsemist ja raamatute uurimist. Tädi Emmeline arvatavasti mõtles, mida see kõik küll tähendab. Aga võib-olla ei mõelnud ka. Ta oli väga rahulik. Kuid igatahes pidi ta asjast aru saama, kui voorimees ukse ette sõitis ja kolm last, lillekimbud käes, tema ette astusid.
"Need on sulle," ütlesid kõik kolm kooris.
Siis ulatas Charlotte tädi Emmeline'ile kimbu palsamipuu õisi.
"Need tähendavad kaastunnet," ütles ta, "sest me teame, et need kohad, kuhu sa lähed, ei või t õ e l i s e l t olla nii kenad, kui onu Charlesi elupaik - kuigi sa ütled, et on - mis on sinust muidugi väga kena."
Charlesil olid kassitapud. "Need tähendavad surnud lootust," seletas ta; "aga nad on ka väga kenad. Ja siin on see." Ta ulatas tädile äkki pisikese kaktuse punases potis. "Ostsin selle sulle," ütles ta. "See tähendab: "Sa ei lahku meist.""
"Kui armas teist!" lausus tädi Emmeline ja pöördus Caroline'i poole, kes oli peidus tohutu eefeu- ja saialillekimbu taga.
"Eefeu tähendab sõprust," teatas Caroline, "ja saialilled ei loe. Panin nad vaid sellepärast kimpu, et nad on nii säravkuldsed. Aga kui neid peab arvestama, siis nad tähendavad julmust, tead, sest sa ei tule kaasa. Ja kimbus on kuskil ka üks lilla võõrasema, sest see tähendab: "Ma mõtlen sinule."" (lk 9)
  • Onu Percival viis nad jaama ja...
Aga milleks kirjeldada raudteesõitu? Te teate täpselt, milline see on. Ütlen ainult, et see oli väga tolmune ja päike paistis otse vagunisse, nii et lapsed tahtsid aknaeesriideid alla lasta, kuid üks väga uhkes rätsepakostüümis daam, pahura väikese halli koerakesega, ütles "ei". Ja te teate, kui räpaseks lähevad rongis käed, kui tolmused on padjad ja kui mustaks muutub ka nägu, kuigi sa tead täiesti kindlalt, et pole seda kätega puudutanud. Seekord läks Charlesile puru silma. See juhtub alati kellegagi, sest ikka pistab keegi pea vaguniaknast välja, ükskõik, mis trükitud eeskirjad ütlevad. (lk 10)
  • Miski ei lahenda inimesi kiiremini kui raamatud, mida nad on lugenud ja mis neile on meeldinud. Sõbralikkuselaine voogas üle väikese seltskonna, ja kui avastati, et poiss oli lugenud ka "Alice imedemaal", "Metsloomad, keda tundsin" ja Edith Nesbiti lastejutte "Strand Magazine'is", tundus kõigile, et nad olid juba aastaid sõbrad olnud. (lk 11)
  • "Siis ma tean, mida mina teeksin," sõnas Charlotte. "Jookseksin koolist ära - nagu mõni raamatukangelane, elaksin läbi mõned seiklused ja läheksin siis koju omaste juurde."
"Selles see asi seisabki," vastas Rupert. "Mul ei ole kuskile põgeneda. Minu omaksed on Indias. Seepärast peangi ma niisuguses vastikus koolis käima. Meelsamini oleksin koer kuudis - palju meelsamini."
"Oh, mina samuti," ütles Charlotte. "Ja üldse oleksin peaaegu meelsamini koer kui midagi muud. Nad on nii armsad. Loodan tõsiselt, et seal, kuhu me läheme, on koeri." (lk 12)
  • Aga Ruperti väljumisel sosistas Caroline talle:
"Sa muretse veidi kurgirohtu ja söö seda!" Rupert vaatas talle küsivalt otsa.
"Kurgirohi annab julgust," ütles Caroline liiga hilja, sest Rupert tõmmati kiiresti edasi, enne kui ta seda kuulis, ja nad ei näinud teda enam. (lk 13)
  • Neid ootasid tõld ja kraamivanker, ning kutsar ütles, et ta oleks Caroline'i igal pool ära tundnud, sest too sarnanes nii väga oma emaga, keda mees mäletas sellest ajast, mil ta oli veel aednikupoiss; ja see tekitas kõigis meeldiva tunde, justkui sõidaksid nad koju.
See oli lõbus sõit, üle ilusa silla ja künkast üles, läbi küla ja ligikaudu miili jagu piki maanteed, kus rohelised hekid olid kaetud tolmuga ja põldmurakaokstesse oli mööduvaist koormaist takerdunud heinatuuste. Need heinatuustid tekitasid tunde, et oldi tõesti maal - mitte paljal heinamaal eeslinnas, kus elasid tädi Emmeline ja onu Percival ning kus alati oli näha punaseid ja kollaseid telliskivivillasid. (lk 13)
  • Siis läksid nad alla teed jooma. Missugune maja - täis ilusaid asju! Kuid lastel ei olnud siis aega neid vaadata ning mul ei ole praegu aega neid kirjeldada.
Ütlen ainult, et söögituba oli täiuslik ja mugav oma türgi vaiba, mahagonmööbli ja punase aknaeesriidega. (lk 14)
  • Just siis tuli sisse onu Charles. Ta ei olnud sugugi niisugune, nagu nad olid oodanud. Keegi ei oleks teda sellisena kujutlenud. Ta oli rohkem varjutaoline kui oleks võinud arvata. Ta oli nagu puudulikult valgustatud ja halvasti ilmutatud negatiivi udune pilt. Ta oli kõhn ja kahvatu nagu emand Wilmington, kuid temas ei olnud midagi kõva ega kondist. Ta oli pehme nagu vari - tema hääl, käed, silmad. (lk 14)
  • Caroline klõbistas erutatult portselani ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele teed valama.
"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles teetassi vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht raamatut," seletas ta.
"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis:
"Millest?"
"Nõidusest... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade sugestiooni psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"."
"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla otsekohene ja viisakas.
"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?"
"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust."
"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate."
"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "M e i e ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest."
Kerge naeratus lehvis onu Charlesi pärlmutrikarva näol.
"Niisiis olete huvitatud nõidusest?" sõnas ta. "Vähemalt niipalju on meil siis ühist."
"Muidugi oleme. Kõik on huvitatud nõidusest, ainult seda kardetakse tunnistada. Isegi teenijad on huvitatud. Nad ennustavad tulevikku ja seletavad unenägusid. Kas oled kunagi lugenud amuletist, fööniksist või võimusõnadest? Palun võileiba," ütles Charles.
"Olete nähtavasti seda küsimust uurinud," sõnas onu Charles. "Kes rääkis teile võimusõnadest?"
"Neist on juttu raamatus "Lugu amuletist"," vastas Charlotte.
"Kuule, onu, palun õpeta meile mõni nõidus!"
"Ah!" Onu Charles ohkas. "Kardan, et nõiduste päevad on möödas - võib-olla välja arvatud teievanustele inimestele." (lk 14-15)
  • Ta osutas pildile kamina kohal - heledajuukselisele ja tumedasilmsele krookkraega daami pildile.
"Ta on meie esiema," lausus ta, "ning väga tark."
"Mis temast sai?" küsis Charlotte.
"Ta põletati kui nõid. Mõnikord on halb liiga palju teada," nentis onu.
Need sõnad olid meeldivas vastuolus onu Percivali ja tädi Emmeline'i märkustega, mis olid lastele meelde jäänud, nagu "teadmine on võim" ja "mitteteadmine on kõige suurem pimedus".
Lapsed vaatasid valge kroogitud krae ja musta sametkleidiga daami ning tema nägu meeldis neile.
"Milline häbematus!" laususid nad üheskoos. (lk 15-16)
  • "M e i e hakkame neid otsima, onu," ütles Charlotte innukalt. "Me tohime otsida, eks ole? Noored pead on paremad kui vanad õlad, eks? See kõlab küll häbematult, aga sa tead, et ma pean silmas, et kaks pead on parem kui sinu oma... Ei, mitte nii. Liiga palju kokki rikuvad... Ei, ka see ei sobi. Paljudes kätes on töö kerge. Seda ma mõtlesin."
"Sain kohe aru, mida sa mõtlesid," lausus onu, lõpetades tee ja pannes tassi lauale - ilusa punase, sinise ja kuldse mustriga tassi, mis erines täiesti tädi Emmeline'i valgetest nõudest. "Muidugi võite otsida. Aga pidage oma otsimisväljast lugu."
"Onu," ütles Caroline hõbedase teekandiku tagant, "sinu maja on kõige kaunim, toredam, uhkem ja ilusam maja, mida me kunagi oleme näinud, ja..."
"Me ei kõverda juuksekarvagi tema peas," teatas Charles. (lk 16)
  • Väga tore oli järgmisel hommikul ärgata tohutus pehmes voodis - baldahhiinvoodis kroogitud siideesriiete vahel - ja läikiva mööbli keskel, milles päikesepaiste helkis vastu nagu tumedais peegleis. Ja hommikusöök oli kena, mitmesuguste toitudega, mida serveeriti piirituslampidel hõbenõudes: praetud sink, vorstid ja praetud munad, ning nii palju röstitud saia ja marmelaadi, kui süda soovis; mitte vaid puder ja õunad nagu tädi Emmeline'i juures. Oli teed, kohvi ja kuuma piima. Kõik eelistasid kuuma piima. (lk 17)
  • "Muidugi," pomises Charles vorsti süües. "Kas onu Charles ei ole armas?" lisas ta selgemini. "Nägin teda öösel unes - ta maalis oma nägu nende värvidega, mis ma Carolile kinkisin, ja siis me pumpasime temasse lõõtsaga õhku, et ta paksemaks läheks."
"Ja kas ta läks?" päris Caroline.
"Ta läks lõhki," vastas Charles lühidalt, "ning sadas kuivanud lehtedena alla."
Järgnes rahulolev vaikus. (lk 17)