Luuderohi

(Ümber suunatud leheküljelt Eefeu)
Luuderohi Weimaris, templihärrade maja varemetes
Rebecca Hey, värvitahvel raamatus "The Spirit of the Woods" (1837)
Johan Laurentz Jensen, "Vaikelu luuderohu ja viinamarjadega" (1835)

ProosaRedigeeri

  • See mets, kus ma tänasel mahedal maipäeval jalutan, kus minu ja sinitaeva vahel on tammede noor kollakaspruun lehestik, maas mu jalgade ees aga valged tähtheinad, sinisilmsed mailased ja roomav luuderohi — milline troopikapalmide salu, millised võõramaised sõnajalad või uhked suureõielised lilled suudaksid nii sügavaid ja õrnu keeli minus helisema panna nagu see kodumaastik?


  • Sõna "raamat" elustas mind veidi ja ma palusin endale raamatukogust tuua "Gulliveri reisid". Seda raamatut olin ma ikka ja jälle heameelega lugenud. Minu arvates jutustati selles tõelistest sündmustest, ja need äratasid minus sügavamat huvi kui muinasjutud. Otsinud asjatult haldjaid sõrmkübaralehtede, kellukate ja seenekübarate alt ning eefeust varjatud vana müüri lõhedest, olin ma viimaks kurvale järeldusele jõudnud, et nad on kõik Inglismaalt välja rännanud kusagile metsikule maale, kus on paksud põlismetsad ning õige vähe inimesi.
    • Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 21


  • Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. Luuderohul oli selles hüljatud aias valitsev koht, pikad pasmad roomasid üle muruplatside ja olid peagi haaramas oma võimusesse ka maja. Oli veel üks taim, poolenisti metsa sünnitis, mille suguvõsa oli kunagi ekselnud metsa all ja unustusse jäänud, nüüd tungis see koos luuderohuga ühel meelel edasi ja ajas oma inetuid, hiiglasliku rabarberi taolisi vorme pehmele murumaale, kus olid õitsenud nartsissid.



  • Teiste inimeste seltsi ei ole tarvis iga päev — see on miski, mis mähib end sulle ümber kui luuderohi ja võib su enda alla lämmatada. (lk 292)

LuuleRedigeeri

Kui käed ta kaela ümber seisma jään
nii nagu puu neob luuderohu vään,
ja surm siis tuleks heale kadedana,

mind suudleks janusena veelgi kaim,
ta huulil kehast lahkuks minu vaim,
siis õndsam surres ma kui elusana.


Nii hellitlevalt embab kuslapuud
õrn kassitapp, nii eefeu naiselik
on keerdund ümber korpas jalaka.
Oo, kuis sind armastan! Kuis jumaldan!

  • William Shakespeare, "Suveöö unenägu", IV vaatus, I stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 363, Titania


- Kust oled pärit, kas kaugelt maalt?
Eks puhka, eks maitse me õhturoast!

- Ma olen siit kõrvaltoast.

- Kas su kodus on valgust ja sooja, et
luuderohi potis ei kängu?

- On küll. Ja seal õitseb ka kaktus.

- Kas sealt
kuuldub kurblikku orelimängu?

- Ei tea, ma ei kuule.

  • Mari Vallisoo, "Sügis eeskojas", "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173