Kaktuselised ehk kaktused (Cactaceae) on nelgilaadsete seltsi kuuluv vormirikas taimesugukond. Peaaegu kõik kaktused on lihaktaimed, kes on suutelised ellu jääma väga veevaestel aladel. Maailmas on teada üle 1500 kaktuseliigi (100-130 perekonda).

Elizabeth Twining, värvitahvel teosele Illustrations of the natural orders of plants with groups and descriptions (1868)
Hermione von Preuschen, "Tääkliilia ja kaktused" (u 1890)


ProosaRedigeeri

  • ... kaktused on kõige mehisemad kõigist seemneid külvama kutsutud ja seatud taimedest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli). Te võite neid armastada, ainult et ilma neid sündsusetult katsumata, suudlemata või rinnale surumata; nad ei talu mingit intiimsust ega muud sihukest frivoolsust; nad on kõvad nagu kivid, hambuni relvastatud, täis otsustavust mitte alla anda: käi eemale, kahvanägu, või ma tulistan! Väike kaktuste kollektsioon näeb välja nagu sõjakate gnoomide leer. Raiuge säärasel sõjamehel pea või käsi otsast: temast kasvab uus mõõgaga vehkiv ja pistodaga ähvardav sõdalane. Elu on võitlus.


  • 1787. aastal tõi kapten Arthur Phillip — vastavalt kolonistide tavalisele harjumusele uuele maale taimi või loomi kaasa tuua — Austraaliasse mitu kaktuseliiki, kavatsedes neil kasvatada košenilltäisid värvi saamiseks. Mõned kaktused — viigikaktused — pääsesid tema aiast välja ja 1925. aastaks võis leida ligi 20 metsikult kasvavat liiki. Sel uuel maal ei olnud neil looduslikke vaenlasi ja nad levisid tohutult, võttes lõpuks enda alla 24 000 000 hektarit. Umbes pool sellest maast oli nii tihedalt kaktustega kaetud, et seda ei saanud kasutada.
1920. aastal saadeti Austraalia entomolooge Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, et nad uuriksid viigikaktuste vaenlasi nende kodumaal. Pärast mitme putukaliigi katsetamist toodi 1930. aastal Austraaliasse 3 miljardit ühe Argentiinas elava liblika muna. Seitsme aasta pärast olid hävinud viimased viigikaktuse tihnikud ja varem asustamiskõlbmatud alad muutusid nüüd haritavaks ja karjatatavaks.
Kogu operatsioon maksis vähem kui kaks penni hektari kohta. Seevastu varajasemad ebaõnnestunud keemilise tõrje katsed olid maksnud umbes kakskümmend viis naela hektari kohta.
  • Rachel Carson, "Hääletu kevad". Tõlkinud Ain Raitviir. Valgus, 1968, lk 78


  • Kaktus on vana tusane äranõiutud haldjas, kes on kükakile surutud ja karedasse karva kasvanud. Võiks öelda, et oma moonutatud kätes, mis kramplikult kokku pigistatud, hoiab ta viiehellerilist, mille on talle kinkinud mõni kaastundlik tütarlaps. Kord aastas avaneb tema pihk, ja ennäe, selle küüraka pöialpoisi peopesal lööb särama õis.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 70


  • Ühel ööl aastas puhkevad Bahamal öökuninganna õied, teevad läbi kogu oma suguelu ja kaovad hommikuks. Mitu päeva varem moodustuvad kaktustel suured tüsedad pungad. Siis, ühel ööl vänge vanillilõhna peale ärgates tead, mis on juhtunud.Terve kuuvalge aed puhkeb tohutu suurtesse jalalaiustesse õitesse. Sajad surulased sööstavad ühelt õielt teisele. Õhk on täis koerte haukumist, surulaste valju tiivavihinat, mis kõlab nii, nagu lehitseks keegi paksu raamatut,ja õite meeliküllastavat vanillinektarit, mis koidu ajal kaob, jättes kaktused veel üheks aastaks rahuldatult maha.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 2005, lk 76


  • Kaktustes on midagi jonnakat. Päike tahab neid maadligi vajutada, kõrbetuul tahab neid maadligi vajutada, kuivus tahab, öökülm. Sellegipoolest trügivad nad ülespoole. Ajavad end turri, kapselduvad paksu kooriku taha. Ja ei tagane millimeetritki.

LuuleRedigeeri

Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)

  • August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74


- Kas su kodus on valgust ja sooja, et
luuderohi potis ei kängu?

- On küll. Ja seal õitseb ka kaktus.

  • Mari Vallisoo, * "Sügis eeskojas", kogus "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173


Kaarel kõnnib, kaenlas kaktus.
Koolimajas algab aktus.

Kas ka sina meeles pead
oma õpetajat head?

  • Ilmar Trull, "Õied õpetajale" kogus "Kaelkirjak ja tähed" (2010)