Kaarlo Sarkia

Kaarlo (Kalle) Sarkia (Kaarlo Teodor Sulin) (11. mai 1902 Kiikka, Soome – 16. november 1945 Sysmä, Soome) oli soome luuletaja.

Kaarlo Sarkia

Luule

Veed sügavad peidavad
igatsust.
Puud kiikudes heidavad
varje vette.
Ma aiman ette:
jään ilma sust.

Kui ärateed lähen
pimeneb ilm.
Vaid hõõgvel tähed
sööbivad vette:
Nii silma ette
jääb sinu silm.

• "Lahkudes" (Erottua). Tõlkinud Joel Sang. Rmt: Kai Laitinen, "Soome kirjanduse ajalugu". Tõlkinud Piret Saluri. Vagabund, 1994, lk 327

Põhjatusse une lätte
läksin, rikkiläinud lelu.
Magan sügav vesi laugel,
silmad lahti pilukile
Põhjatähe valvand kätte.
Kõrgel-kaugel, kõrgel-kaugel
nagu teine vetekile
avaruse peegelelu.

Päeva sädemete parras
jahedana vette sujub,
langeb koost, suur kuldne varras
une varjusiidi kujub,
lõnga külge lõngaudet
liidab, mana musta lõime
elu punatoimset kudet
unustuse linikule.
Võlu piirab tunde tule
endamaksmapanuvõime.
Irdumine maisest sihist
hargneb sellest lõngavihist.

• "Une kaev" (1936). Tõlkinud Ivar Grünthal. Teataja, 7. detsember 1957

Tema kohta

• [Kriitika Maija Savutie ülevaate kohta:] On huvitav panna tähele, et otsides sõja aastate kaubaraamatute madalusest ja propaganda poolt ühtlustatud kirjandusest aktiivset inimsuspüüdu ja puhtaimat vox humana, ta leiab selle Kaarlo Sarkia kogust "Saatuse kaal". Kodanlik kriitika kippus asetama peagu nürimeelselt selle endise lemmiku teose just samal põhjusel "isamaalsuse" poolest kahtluse all olevate teoste hulka.
  • Johannes Hint, "Võitlev optimism. Soome kirjandusrühma "Kiila" album 1944", Sirp ja Vasar, 24. veebruar 1945, lk 10

• [August Annisti koostatud kolmeosalise "Soome antoloogia" (1930—1934) kohta:] Puuduvad Kaarlo Sarkia ja Aaro Hellaakoski, kes mõlemad kujunevad hiljem — väärtussüsteemide muutudes — soome luule olulisteks autoriteks. Sarkial oli 1934. aastaks ilmunud küll ainult kaks luulekogu, kuid Hellaakoski oli debüteerinud juba 1916 ja olnud 1920-ndail aastail õigegi viljakas, jäänud aga tulekandjate varju ja ebasoosingusse. Tema konstruktivistlikult modernne "Jääpeegel" ilmus 1928. aastal. Ent nii, nagu vaatas sellest raamatust mööda soome kaasaegne kriitika, tegi seda ka A. Annist. (lk 254)
  • Sirje Olesk, "Pagulaste katse välja anda soome luule antoloogia", Keel ja Kirjandus 4/1996, lk 254-257

• Kuidas on võimalik, et Helsingi ülikooli professor veel viiekümnendatel aastatel ei söandanud öelda, et Kaarlo Sarkia, kolmekümnendate aastate Soome väljapaistvamaid luuletajaid, teadvustas end murdeeas homoseksualistina, vaid keerutab: "Murdeeas oli noormees märganud oma tundeelus nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset anomaaliat, mida ta oma sisimas ei võinud pahaks panna."
  • Max Rand, "Kõrvalekaldujate avangard – homoseksualismist kultuuris", Vikerkaar 10/1989 (tsiteeritav allikas: M. Björkenheim. "Kaarlo Sarkia". PorvooHelsinki: WSOY, 1952, lk 42)

Siin taluõuel laua ääres ununevad maised kannatused ja alpused.
Kirjastaja kannab hästi hoolt kirjaniku maiste vajaduste eest. WSOY
maksab iga kuu korrapäraselt tasu. Sarkia võib kohalikku pagariärisse
sisse astuda ja valida mõne tassikoogi oma lemmikute seast.
Vähe usutav, et ta Sysmä elanikega energiliselt lävima hakkaks,
kuid üksindus võib ka võimatu võimalikuks teha.

Teda jõllitatakse alati nagu smokingis harakat üksiku
maja õuel. Aga ta ei varasta lauahõbedat ega üldse midagi.
Võib-olla loodab, et varastatakse ta ise, et seda teeb mõni tema
jaoks tahtis isik. Nii saaks ta end inimolendina teostada. Tekstide
osas on ta täiesti isemajandav, aga toidukapp on tühi.

Kui tema küünal on vaka all, purjetavad luuletused Veneetsia
kanalitel ja Normandia veiniistandustes.

• Rita Dahl, "Kaarlo Sarkia" kogus "Aja süda". Tõlkinud Elo Viiding. EKSA 2020, lk 57