Ema lapsega (Paul Raud, 1923)
  • Meid kurvastab tänaval kõdunev linnukorjus, kuid mitte see, mis lebab meie ees taldrikul. (lk 25)


  • "Kas toodigi siis taldrikul kätte?" küsis ta vaimustatult.
"Taldrikul jah," vastas Ostap ükskõikselt. "Helesinise äärega taldrikul. Hammaste vahel toodi ära. Liputati hulk aega saba, enne kui nõustusin vastu võtma. Nüüd juhatan mina paraadi! Tunnen end väga hästi."
Viimased sõnad lausus ta ebakindlalt. (lk 375)


  • Pipi soojendas suure pajatäie vett, mille ta siis vähimagi kõhkluseta köögipõrandale välja kallas. Seejärel võttis ta oma suured kingad jalast ning pani need hoolikalt leivataldrikule. Siis sidus ta kaks küürimisharja oma paljaste jalgade otsa ja sõitis harjadel nagu uiskudel üle terve põranda, nii et vesi pritsis, kui ta sellest läbi tuhises.
"Oleksin ilmselt pidanud hakkama uisuprintsessiks," ütles ta ja tõstis ühe jala otse üles, nii et küürimishari ta vasaku jala otsas lõi laelambi küljest tüki ära.
"Vähemalt graatsia ja võlu on mul olemas," jätkas ta ning tegi kiire hüppe üle tooli, mis ta teel ees seisis. (lk 51)
  • Lihapannkoogid maitsesid väga hästi, kui neid sai süüa auravalt kuumadena. Taldrikud ja nuge-kahvleid polnud käepärast ning Annika küsis:
"Kas me võime neid sõrmedega süüa?"
"Minugipoolest," vastas Pipi. "Ma ise pooldan küll rohkem seda va suuga söömise nõksu." (lk 168-169)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk


  • Me seisime kõik väljas ja vaatasime aknast Fridolfit. Ta vääksus nagu väike näljane laps ning sõi kiiruga ühtejärge ära leivakorvi, kandiku ja viisteist taldrikut. Siis asus ta laua kallale. Ta murdis sellel kõik neli jalga alt ja näris nii, et saepuru tuiskas suunurkadest, aga tähendas ise, et kui see tahab olla spargel, siis küll kõige puisemat sorti. Lauaplaati pidas ta paremaks, sest matsutas süües suud ja ütles, et see on kõige parem võileib, mida ta lapsest peale on söönud. Siis arvas isa, et Fridolf on oma kurnavast haigusest tervenenud, ta läks sisse ja ütles Fridolfile, et hoidku nüüd Fridolf ennast vaos, kuni kahe tunni pärast tuleb lõuna, siis saab ta liha ja kaalikaputru. (lk 239-240)
    • Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel