Spargel

Spargel on köögivili, mis kujutab endast hariliku aspari (Asparagus officinalis) noori võrseid. Kui võrseid mitte noppida, saab neist puhmas dekoratiivseid, õrnu sulgjaid lehti, mida nimetatakse asparaaguseks.

Elise Puyroche-Wagner, vaikelu spargliga (1842)

Maria Vos, "Vaikelu spargli, sidruni, kannu ja veinijahutajaga" (1878)

Helene von Beckerath, "Vaikelu sparglitega" (1910ndad)

Proosa

• Kahe nädala pärast leidis härra de Beaufort, et poomimängu platsile on istutatud kaks rida väikese sõrme jämedusi puukesi. Ta küsis, mida see peaks tähendama, ja sai vastuseks, et nende alt võib ta tulevikus varju leida. Ühel hommikul kohtas teda aednik ja, nagu püüdes hertsogile meeldida, teatas talle, et tema jaoks rajatakse sparglipeenar. Nagu igaüks teab, kasvavad sparglid tänapäevalgi neli aastat; sel ajajärgul aga, kui aianduskunst ei olnud veel nii kõrgele arenenud, võttis see viis aastat aega. See viisakus ajas härra de Beaufort'i marru.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 174

• Me seisime kõik väljas ja vaatasime aknast Fridolfit. Ta vääksus nagu väike näljane laps ning sõi kiiruga ühtejärge ära leivakorvi, kandiku ja viisteist taldrikut. Siis asus ta laua kallale. Ta murdis sellel kõik neli jalga alt ja näris nii, et saepuru tuiskas suunurkadest, aga tähendas ise, et kui see tahab olla spargel, siis küll kõige puisemat sorti.
  • Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 239-240

• On ikebanasid, mis koosnevad ainult murtud vartest — viis, mis läheb täiesti lahku meie tavast õisi vaasi seada — , kuid murtud varte ja väänatud lehtede vahele on tõepoolest õnnestunud tekitada tunne avarusest või tuulepuhangust.

Kaks kitsast kõrget vaasi kõrvuti, õhuliste spargliokste ja üksiku anemooniga, võivad habraste okste põimumisega luua avarusetunde, ja sealt üks samm edasi võid selles jaapani toas juba ette kujutada igavikku.

• Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 44

Luule

kaktuste nõeljuus, asparaaguste kosk; põrandalaudade
nagin käib, kui astub su alla üks nutuaher naerukehvik

ning kõneleb nii:

mul öelda pole palju; ainult seda,
et tuhanädal luusib toa taga,
et tuska täis on tuisand aastasada
ja pole ühtki, keda see ei sega,
ja ühtki pole, kes sest oleks vaba —
/---/
— muud öelda pole; ainult armastada
ja tunda endas tuhka sellel maal,
kus puud on üle poole aastast raagus,
kus tuikuma lööb kerge tasakaal,
kui oma ahenevat aiman rada
ja pihkudele voogab asparaagus —
mul öelda pole palju. Ainult seda.

• Paul-Eerik Rummo, "Palmipuud ümber istutades laulda", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 97-98ń

SUVI ON LÕPPENUD, VÄSIMUS KEHAS,
töölisi tagasi nõuab tehas,
lapsi tagasi nõuab kool,
ühtviisi nõutakse igal pool,
nõutakse müüjat, nõutakse kütjat,
nõutakse toitjat, nõutakse meest,
suvilad seisavad, aknad eest,
suvi on lõppenud, rand on raagus,
hilju haljendab asparaagus
kodus, kus õhtud on
kollasest meest.

• Hando Runnel, "Suvi on lõppenud, väsimus kehas" kogus "Punaste õhtute purpur" (1982), lk 79

Kevad toidab sparglite
ja Parma singiga peo pealt
See ongi õnn

See on su pärisosa
taasleitud maarjamaalane
Asparagus mit Schinkenteller

• Kalev Kesküla, "Taasleitud paradiis" kogus "Platoni riigis" (2002), lk 54