Kui mult päritaks vastust küsimusele Mis on orjus? ja ma peaksin vastama vaid ainuma sõnaga, See on mõrv, mõistetaks mu mõtet kohe. Ei läheks vaja pikka põhjendust näitamaks, et võim võtta inimeselt tema mõte, tema tahe, tema isiksus, on võim elu ja surma üle, ja et inimest orjastada on sama kui ta tappa. Miks aga ei või ma siis teisele küsimusele Mis on eraomand?' vastata samaviisi, See on röövimine, ilma saamata kindla peale valesti mõistetud, ehkki teine lause ei ole muud kui esimese teisendus?
Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: "Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki." Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus.
[Köster:] Sa tead kõik ja saad kõigest aru, mis hea või kuri on, aga sa ei taha oma jumalavallatut elu jätta. Ütle, mis pean ma sinuga tegema? Vaata, sa vaikid, sa ei mõista mulle selle küsimise peale vastata. Jaa… Ka mina ei mõista selle küsimise peale vastata. Aga ma mõtlen järele ja püüan otsusele jõuda.
Ei tohi jääda paigale ja kapselduda miks-kuidas küsimustele. Las jäävad poolikud küsimused õhku. Ühekordse küsimisega vastused ei avane, kvantitatiivselt tuleb eksperimente korrata, siis võib-olla selgub vastus. Omamoodi põgenemise meetod, kus püüad süveneda, lootuses, et asjad selginevad ja vastused tulevad. Küsid uuesti ja uuesti, jõuad edasi, aga pead ikka uuesti küsima.