Kevade

"Kevade" on eesti kirjaniku Oskar Lutsu autobiograafiliste sugemetega jutustus koolipõlvest, mis ilmus 1912–1913. 1969. aastal valmis selle alusel Tallinnfilmis režissöör Arvo Kruusementi mängufilm.

"Kevade" esmaväljaande II osa kaas, Konrad Mägi kaanepilt 1913

Tsitaadid väljaandest: Oskar Luts, "Kevade. Pildikesi koolipõlvest". Eesti Päevalehe raamat, 2006, kui ei ole teisiti märgitud; kui on, siis lisatud väljaande aastaarv, näiteks: 1954, lk 280 = Oskar Luts, Kevade, I ja II. Pildikesi koolipõlvest. Sari: Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954.

Esimene osa

I

• Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. (lk 6)

IV

• [Köster:] "Kuule, Toots, vahest kõik veel ei näinud, kuidas sina teisi paluma õpetasid, sa tule õige siia nurka ja näita kõigile. Mõõga asemel võid ahjuroobi võtta."

Ja seal ta seisis, toredas asuniku palveseisakus, hoidis roobivarrest kinni ja palus.

See on siis nüüd see Kentuki Lõvi, käis Arno peast läbi. Ja tahtmata kordas ta oma mõtet valjusti.

"Kentuki Lõvi …"

Terve klass hakkas laginal naerma ja Tootsile jäi see uus nimi külge nagu pigi. (lk 14)

IX

• "Nööbid on ära."

"Mis nööbid?"

"Saapa nööbid. Õhta olid peal, Visak nägi kah, aga täna hommiku tahan jalga tõmmata, ja mitte ühte ei ole enam."

"Noo, mis see tähendab?"

Hirmus pilk nagu jumala välk taevast käis üle poistekarja.

Surmavaikus.

Viimati, kui juba piinlikuks hakkas minema, ütles Toots:

"Vahest viisid rotid ära. Rotid armastavad läikivaid asju. Meil viisid kapsaraua ära ja ei leidnudki üles."

Köstri pilk jäi kõnelejale peatama.

"No kui te ei leidnud, kust te siis teate, et just rotid kapsaraua ära viisid?"

"Noh, kes see muu viija oli."

"Kapsaraua?"

"Jajah, kapsaraua."

"Kuule, rotid ei jõua kapsarauda liigutadagi, veel vähem ära viia. Mis sa valetad?"

"Neid oli vahest mitu." (lk 33)

XII

• "Ja-jah, Saare peremees, ei mina siin enam kaua kella löö. Peate juba ilma minuta läbi saama. Ära söövad mind kellamehe-ametist välja."

"Mis see on siis?" küsis Arno ja varjas hoolega oma nutust nägu.

"Jaa, jaa, misse on … Eks ole kurivaim päise päeva ajal kuud tõrvamas, mina olla õpetaja kalkunite-tolkade parve jõepõhja lasnud. No kas on inimestel aru tossugi pealuu üdis: mina olevat nende parve jõepõhja lasnud! Ennem oleks ma vana Köögi-Liisa jõepõhja lasnud, kui nende parve." (lk 46)

XVII

• "Näita siia, mis sul põues on?"

"Ei midagi." Toots läheb näost punaseks ja jääb istuma. Ta tahaks hea meelega püsti tõusta, aga see "eimidagi" hoiab teda tagasi. Ta näost paistab piin.

"No see on ometi naljakas," ütleb kooliõpetaja. "Temal ei ole midagi põues ja ometi niuksub ja liigutab see "eimidagi". Näita!"

Toots näeb, et pääsemist ei ole ja hakkab pintsaku nööpe lahti tegema. Põu läheb korraga rahutuks: seal ähib, puhib midagi ja otsib teed väljapoole. Siis ilmub sealt väikene kutsika pea nähtavale.

"Noh, vaata, see puudus veel!" ütleb kooliõpetaja. "Homme topid vahest mõne põrsa omale põue. Ütle, mis sa sest kutsikast kooli vedasid?"

"Kiir tahtis ära osta."

"Pole õigus. Toots valetab. Ta ise eila ütles, et temal on kodus kutsikas, mis tantsib ja trummi lööb. Mina ei ütlend talle selle peale midagi."

"Miks sa ei ütlend; ära tahtsid osta. Käskisid täna kooli tuua," vastab kutsikaomanik järsul toonil. (lk 68)

• [Õpetaja Laur:] "Ja siis veel midagi: katsu paremini õppida. Kui sa just niipalju ei saa, kui üles on antud, pole viga. Ega ma sind selle eest ei karista, peaasi: kui sa õpid, niipalju kui seda ka on, püüa hästi õppida."

"Ma õpin homseks poole vene keele tükist."

"Tubli, õpi pool. Aga tead, hästi."

"Kui ma kahte rehkendust ei jõua teha, ma teen ühe?"

"Kah võid. Tubli, kui sa ühegi teed. Tee lihtsalt niipalju, kui sa jõuad. Aga teiste käest ära kirjutada ja siis minule ette valetada, et sa ise tegid, seda ära tee kunagi. Jääb siis nii?"

"Jah." (lk 73)

XXIII

• Uks läks lahti, sisse astusid Raja omad ja veel keegi paksu punase näoga poiss. See oli Tõnisson.

Arnost käis läbi rõõmus tuksatus. Mured ununesid korraga ja poisikesel oli tundmus, nagu poleks tal neid kunagi olnud; nagu oleks sügisest jõuluni rõõmurikas püha olnud …

Nii vaatame kõik läbielatud muredele tagasi ja üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrikka minevikuga … (1954, lk 136)

Teine osa

I

• Kuslapi isa tegi kooliõpetajat silmates kohmetu kummarduse ja köhatas aupaklikult, mida Toots pärast Kiire rõõmuks kaua aega järele tegi. Räägiti isegi, et Toots, kui tal enesel järelahvimisest juba villand saanud, Kiire käest iga Kuslapi isa kummarduse ja köhatuse eest ühe vana sule saanud, mis seadmise järel peenemalt ja jämedamalt kirjutab. Aga mine tea, kurjad keeled räägivad ju nii paljugi. Noor Kuslap ise kärsutas nina, krimpsutas nägu ja kohmetus, nagu oleks teda mingi kuriteo pealt kätte saadud. Aga rahulikult, nagu mõni jumal, muidugi siis juba Vanemuine, seisis Jaan Imelik, kannel käes, kooliõpetaja palge ees ja naeratas. Temal oli ükskõik, kui aga tema kannel alles oli. (lk 111)

IV

• "Teele!" hüüdis ta tasa, kui tulija tema kohale oli jõudnud.

"Mis sa tahad?" küsis Teele järsku ja mossis näoga, ilma et ta Arno poole oleks pööranud.

"Sa ära võta nii väga südamesse seda tänast lugu. Ma oleks sulle ju appigi tulnud, aga …"

"Kasi minema!" susistas tüdruk ja vaatas kulmude alt kõneleja poole.

Arno põrkas tagasi, nagu oleks ta lüüa saanud. Nii kargab koer tagasi, kes peremehega kaasa tükib ja keda piitsaga tagasi hirmutatakse. Lumi, kiriku valge sein, majad, kõik ühinesid poisikese silmade ees suureks mustaks tombuks ja peas oli tundmus, nagu ajaks ta pinde välja, nii nagu jalad vahel, kui nad ära surevad. Musta tombu külge tekkis roheline plekk, vabastas end sealt, kasvas suureks ja tuli ruttu lähemale, nagu pilv. Veel paar silmapilku, siis on ta tema juures, tõstab ta üles nagu tuulispask puulehekese, ja viib kuhugile kaugele ära; kuhu nimelt, kes seda teab. (lk 125)

X

• Südamepööritusest hoolimata seisatab ta ja peab aru, mis ühist on grammofonimängul hobusesõiduga; et midagi on, see on kindel, mispärast see's talle muidu meelde tuli. Sõita on ainult siis tore, kui hobust saab ise ajada, ja grammofoni mängida, kui … Oi, oi kui tore oleks teda kord ise, ilma teiste abita käima panna!

Aga teisel pool ust on praegu niisugune toimetus käsil, mida naljalt ei tohi eksitada, ja kui ta nüüd pilli tõesti mängima paneks, siis kostaks teisele poole tingimata ära.

Aga … vahest ei kosta.

Joosep Tootsis võitlevad valgus ja pimedus. Ja, nagu harilikult ikka, võidab muidugi pimedus. Läbi pühaliku vaikuse kostab grammofoni kägisev hääl ja nägematu laulukoor laulab täis vaimustust ja tuld: "Miinge üüles mägedeelle!" (1954, lk 197–198)

XIII

• Poisid teretasid. Köster võttis tervituse vastu ja vaatas toas ringi; läks siis otseteed Tootsi juurde, võttis tema pintsaku hõlmadest kinni, vaatas Tootsile silmi ja ütles pikkamisi ja selgelt:

"Sind, Toots, on Jumal omas vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest. Nii, nagu ta viljaikaldusi saadab, rahet ja vihmavalinguid tulla laseb, nii lõi ta sind kohutavaks näituseks maailmale, kui kaugele inimeselaps langeda võib, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna. Nii nuhtleb ta meid meie kurjuse eest ühe meie eneste sarnase läbi, et näidata, et häda ja viletsuse juur just meie eneste keskel pesitab. Kui meie hakkame üles lugema kõiki neid vallatusi, mis sa siin selle mõne kuu jooksul korda oled saatnud, siis läheb jumala päikene enne looja, kui meie sinu vallatuste registriga valmis saame. Ütle, mis pean ma sinuga tegema?"

[---]

"Ütle, mis pean ma sinuga tegema?" kordas köster. "Mõtle ainult oma tänase teo peale. Sa paned ristimise ajal pilli mängima ja eksitad püha talitust. Sa tead ometi, mis ristimine on? Või ei tea sa seda veel? Ei, sa tead kõik ja saad kõigest aru, mis hea või kuri on, aga sa ei taha oma jumalavallatut elu jätta ja elama hakata, nagu sind iga päev õpetatakse. Mis pean ma sinuga tegema? Vaata, sa vikid, sa ei mõista mulle selle küsimise peale vastata. Jaa … ka mina ei mõista selle küsimise peale vastata. Aga ma mõtlen järele ja püüan otsusele jõuda. Homme saad sa seda minu käest kuulda." (lk 172)

• Vaevalt oli köster ära läinud ja uks tema järel kinni, kui Toots suure robinaga nurgast välja tuli ja, kätega veheldes, seletas:

"Oh sa juudas, kes võis arvata, et ta siia tuleb. Ma oleks sääred teind. Mis, mängimine polnud kedagi, aga oleks ta veel seda teadnud, et me Kiirega veinipudeli üle lõime, mitu süldikaussi puruks tegime ja endid täis võtsime, kes teab, mis ta siis veel oleks ütelnud! Aga pagan, sellest tema jutust ei jäänud mulle rohkem meelde, kui et ma oma hinge eest hoolt ei kanna. No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?"

"Seo hing niidiga kaela." (lk 173)

XIV

• Peale rehkendustundi läks Toots nelja või viie seltsimehega õue ja õpetas neid ühest kümneni lugema. Ta luges: ükat, kakat, kaukaritsa, kägureuru, arispeatsa, ikereururits, kuugeuuru, kaageuuru, käoreuru, keeru. Ta ise käis ees, tema kõrval ja järel käisid jüngrid ja pomisesid poolkuuldavalt saladuslikke sõnu.

Kuugeuuru, kaageuuru, ikereururits … Kui mõned ärksamad selle ülesandega toime said, ütles meister uue, ja nimelt:

"Kivirünta-punta-änta-paravänta-vasviilingi-suski-tavaara, ass-sarapilli-jassi-karlitteri-jonni-aikukkuri-leijooni."

See oli kõva pähkel. Poisid õppisid, silmad punnis, aga imelised sõnad ei tahtnud milgi kombel meelde jääda. (lk 174)

• Pärast kirjeldas väike Lesta, kes ainsa pealtvaatajana maha oli jäänud, seda sõitu nii:

"Oh sa jumal, kui Kesamaa selle ree minema lükkas, siis nad läksid nigu siuh! Esti läksid ikke vupsaku-vupsaku, aga siis kui jõe äärde said, siis nigu regi pööras natuke, siis olid nad vastu puud nigu kõmmdi! Ja painard läks katki nigu raksatas ja kõik karjusid mis hirmus ja jõe ääres oli poissa maas nigu loogu, ja üks oli peadpidi lumes ja teine jälle roomakili jõe peal, ise ikke: ai, ai! ja ai, ai! Mina mõtlesin esti, et nüüd surevad teised kõik ära, ja hakkasin hirmsasti kartma, aga kui köster tuli, siis hakkasid kõik elama ja jooksid ülespoole. Mina läksin klassi ja ütlesin Talile, et oi sa jumal, küll nad nüüd saavad."

Ja nad said. Ja ei saanud mitte ainult köstrilt, vaid paljusid oli juba saatus ise nuhelnud. Imeliku ninast jooksis verd justkui vaadist viina, nagu ta ise ütles; Kesamaal oli kulmu kohal suur sinine muna; Toomingal põlve pealt nahk maas, ja Toots ütles, et ta praegu surema hakkab. Tema jalg oli pahkluu juurest natuke kriimustatud.

Köster aga pidas jõe ääres kaua aru ja käis oma katkise ree ümber nagu vaim lossi varemetel. (lk 176)

XVII

• Siis tuli:

Varsti pärast seda suur pahandus köstriga. Toots oli lõunaajal, kui kedagi magamistoas ei olnud, oma palitust, saabastest ja mütsist ühe mehe teinud ja lakke riputanud. Ülespoonu selja peal oli täht: "palun minu surmas mitte ketagi südistada. Posin ennast üles, et raha põle." (lk 189–190)

XXIII

• Toots aga istub oma voodi servale, hakkab ennast riidest lahti võtma ja jutustab juhtumustest surnuaial.

"Mina tean," algab ta, "Paunvere vanades kirikuraamatutes on üleval, et praeguse kabelihoone asemel Rootsi ajal üks tore loss oli. Lossi peremehe nimi oli von Jõmm."

"Von Jõmm? Misuke naljakas nimi!" imestavad kuulajad.

"Mina ei tea," vastab kuulaja, kas ta naljakas või mittenaljakas on, see nimi, aga kirikuraamatutes on ta üleval. Nojah, kuulake nüüd. Sellel lossihärral von Jõmmil oli tütar Roosalinde."

"Roosalinde? Seda nime olen ma enne kuskil kuulnud," tuleb kellelgi meelde.

"Sina võid teda kuulnud olla," kõneleb Toots, "sest Roosalindesid ei ole mitte üks ega kaks. Vanasti oli nii, et kui lossipreilil Roosalinde nimeks ei olnd, siis põlndki ta õige lossipreili. Lossipreilid olid kõik Roosalinded ja olid väga ilusad. Kuulake nüüd. See Roosalinde oli ka väga ilus ja temal oli üks peidmees."

"Kuda peidme nimi oli?" küsis Imelik.

"Peidme nimi oli …" püüab Toots meelde tuletada. "Kuda ta'nd oligi …?"

"Noh, see ei ole tähtis," aitab Imelik. "Ütleme, et peidme nimi oli von Põmm."

"Ei, pea'nd kinni, õiendab Toots, "tema nimi ei olnud mitte von Põmm, vaid von Sokk."

"Ahah. Noh, edasi, edasi!"

Ja Toots jutustab edasi.

"Sellel peidmel von Sokil oli üks kuri vaenlane," seletab ta ja pöörab pea viltu. Tõnissoni küsimisest, kuidas vaenlase nimi olnud, ei lase ta end enam eksitada. "Ja nüüd läind Roosalinde peidmees sõtta. Vaenlane aga saatnud Roosalindele vale kirja, et peidmees surma saand. Peidmees põle kedagi surma saand, aga vaenlane valetanud nii, et Roosalindet omale saada. Noh tulebki ühel ööl see vaenlane lossi värava taha ja puhub sarve. Väravavaht: "Mis sa tahad? Mis sa kolad öösi ümber?" Vaenlane vasta, et: "Mina olen kuulus rüütel von … von …""

"Von Võmm," hõikab keegi nurgast.

"Ei noh, narrid, kui te naerate, siis ma ei räägi," ütleb Toots pahaseks saades. "Kui te just ei taha kuulata — ei taha. Aga niipalju ma teile ütlen, et te siis ühest ilusast jutust ilma jääte."

"Kes see's naerab," rahustab teda Imelik. "Räägi aga edasi, me kuulame kõik. Muudku ise lubasid jutustada, mis sulle kabelis sündis, nüüd arutad siin kõiki Võmmusid ja Põmmusid."

"Võmmusid ja Põmmusid …" kaitseb end Toots. "Kuda's ma's muidu sulle seletada saan, mispärast ma kabeli läksin; ma pean ometi ütlema, kuda asi oli ja kuda varandus kabelihoone müüri sisse sai."

"Ahhaa, seal on siis ühe varandusega tegemist!" hüütakse igast küljest. "Räägi aga räägi edasi! Meie ei eksita sind enam."

"Noh," annab Toots järele ja jätkab jutustust, "siis vaenlane ajab jah värava taga sarve. Ah jah, väravavaht jah, et: "Mis sa kolad?" Nojah, vaenlane, et: "Mina olen kuulus rüütel … see ja see." Väravavaht: "Mis sunnib teid, teie aulik rüütlikõrgus, nii hilisel öötunnil meie kuulsa rüütli von Jõmmi värava taha?" Vaenlane selle peale, et: "See põle sinu küsida, sa täinahk, kes sa väärt ei ole, et ma su pea otsast maha löön nagu kaalika ja oma koerte ette viskan. Jalamaid värav lahti, ehk ma hävitan su nii ära, et sust muud järele ei jää kui märg täpp lossi värava kõrval!"

Noh, väravavaht ehmatab ikke ära küll, aga niisuke jonnikas mees, kiriseb peale vastu, et: "Ei lase!" Rüütli hing täis. "Susi kakagu sinu silgukarpi!" möirgab ta ja põrutab mõegaga nii kõvasti vastu lossi väravat, et väravavahil kõrvad pilli hakkavad ajama. "Sa pead mu sisse laskma, ehk muidu … Viissada tuhat kuradit tulgu ja võtku mind õnneks, kui ma sind tõrva sees niikaua ei keeda, kuni sa värava lahti teed!"

Vanamel viimati nahk hirmu täis, et lööbki tõbras maha; et lapsed alles rammetud ja käivad koolis, kes neile siis leevakotti ühes seab … Läheb viimati ja ajab vana Jõmmi ülesse, et mis selle mehega teha, et vannub ja räistab värava taga nagu poolhullu; et ei tea, kas on pime õige purjus või mis tal on. Vana Jõmm ei saa esti aru, ikke "möh!" ja "möh!" unes, aga siis saab aru ja käratab nii, et terve loss vasta kajab, et: "Ära sa kuradit sisse lase! See on see kuulus röövrüütel Sõnajalg …""

"Sõnajalg! Eesti nimi!" hüüavad kuulajad.

"Nojah, noh," vastab jutustaja, "eesti nimi jah, aga mine tea, vahest oligi eestlane. Kes neist aru saab. Aga ei, ei! Pea kinni! Ei olnd Sõnajalg. Üks teine nimi oli."

Toots pistab sõrme suhu ja mõtleb. Poisid ootavad kärsitult.

"Siiepokk, kurivaim, oli ta nimi!" käratab jutustaja ivakese aja pärast. "Õigus, Siiepokk jah." (1954, lk 280–282)

XXV

• Kui Arno avab silmad, on juba hommik. Poisid tõusevad üles. Laes punetab Tootsi gloobus nagu suur veripaise. (1954, lk 295)

XXVIII

• "No mis sa veel ootad?" küsib Teele Arnolt, kes mõttes jõe poole vaatab.

"Ma vaatan … Jõgi seal …"

"No mis siis? Kas sa jõge põle enne näinud? Tule täna meile, uut maja vaatama."

"Jah … Ma ei tea … Kodu …"

"Mis sul on kodu?"

"Lilled … Heinamaa … Päikesepaiste …"

Ta hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks.

"Ruttu, Mart, kodu! Vaata, misuke ilus ilm!"

"Vaata, kus ometi!" ütleb Teele mossis näoga. (lk 255–256)

Teose kohta

• "Kevade" kohendamine algas tegelikult juba Konstantin Pätsi ajal. Kirjaniku mahlakas ja rahvapärane keel vajas toonaste stiilimeistrite arvates nende abistavat kätt, pedagoogilistel kaalutlustel kriipsutati läbi ka mõnigi noorsoole "kahjulikult" mõjuv väljend. Näiteks kadus köstri kirjeldus: lühike paks mees, nüride vurrudega ja kuri kui peletis ise.
• Suurem osa parandusi olid aga vähetähtsad ning neid on ilma hoolika tekstianalüüsita raske märgatagi. Näiteks romaani üldtuntud avalause "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud" kõlas 1912. aasta esmatrükis hoopis "Kui Arno isaga koolimajasse jõudis, olid tunnid juba peale hakanud".

Esmatrükis pani Arno krihvli käest, kuid 1935. aasta väljaandes pani ta juba krihvli kõrvale. 1912. aastal imestas Arno teise otsekohesuse üle, 1935. aastal aga imestles teise otsekohesust. 1912. aastal olid Tootsi valkjaskollakad juuksed hästi sasis, 1935. aastal aga sassis.

• Kui saabusid rasked ajad, kandis ka "Kevade" ohvreid koos oma rahvaga.
• Esimeses järjekorras lõidki oma tsensorikäärid "Kevadesse" sakslased, kellele ei meeldinud romaani IX peatükk. Kõnealune peatükk on kindlasti üks tuntumaid: see sisaldab niihästi arutelu saapanööpe ära tassivate rottide teemal kui ka verist võitlust kirikumõisa saksa koolipoistega. Viimane sattuski kärpe ohvriks. Kohe lahingustseeni sissejuhatuses seisis Lutsul lõik: "Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgneva orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud, aga seegi oli talle nii suurt mõju avaldanud, et ta sakslaste leppimatuks vaenlaseks sai." Saksa ajal ilmunud trükist jäi see loomulikult välja, nagu ka teistkordne viide Tõnissoni rahvuslikult motiveeritud Saksa-vihale kakluse alguses. [---]

Samuti pidasid Saksa-aegsed toimetajad vajalikuks välja kärpida jutustaja hinnangu, et teise kivi oleks Tõnisson tõenäoliselt visanud mitte enam saksa poisi piibu pihta, vaid sihtinud talle pähe. Küllap taheti stseenist välja puhastada kõik vihjed eestlaste ja sakslaste ajaloolistele vastuoludele ja näidata konflikti lihtsalt koolipoiste kraaklusena.

• Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Lutsu saatus mõnevõrra leebem kui paljudel teistel kirjanikel (ta jäi ellu ja vabadusse ega sattunud isegi otsese põlu alla), kuid 1949. aasta "Kevade" trükist lendas välja peaaegu terve peatükk. Jutt käib XXV peatükist. See on raamatu üks saladuslikumaid, lausa müstilisemaid kohti: suurema osa peatükist moodustab Arno religioosne elamus, nägemus Jeesusest Ketsemani aias. [---]

Peatükk märgib murrangut Arno vaimses arengus, ilma selleta jääb poisi pääsemine depressioonist üsna arusaamatuks. Paraku pidid 1949. aasta trüki lugejad sellega leppima: algselt kuueleheküljelisest peatükist jäi alles napilt kaks ja pool, kogu usuline elamus lendas välja.

• 1949. aasta 11. Loomingus kirjutas Ants Saar: "O. Lutsu "Tootsi lood" paljastavad küll tsaariaegse kooli mahajäämust, ei näita aga küllaldase põhjalikkusega vanemate jõukusest või kehvusest tingitud õpilaste ebavõrdsust koolis ning lõpptulemusena viib Lutsu "kõikelepitav" huumor järeldusele, nagu oleks ka tsaariaegne koolipere olnud ühtne, võrdsete õigustega kõigile õpilastele." Säärasest rünnakust oleks võinud välja areneda nõiajaht ning isegi repressioonid. Võinuks areneda, kuid ei arenenud; ei arenenud, aga arenes siiski, kui veel Lutsu parafraseerida.
• Näitleja Lembit Anton on kirjeldanud oma kohtumist Lutsuga ajal, mil "Kevade" polnud veel Nõukogude korra ajal ilmunud ning Lutsu agiteeriti seda punaselt täiendama (Anton paigutab kohtumise küll 1950. aasta sügisesse).

Koos näitlejate seltskonnaga Vanemuise teatri ees pingil istunud Luts kommenteerinud neid nõuandeid järgnevalt: "Ajalugu on minu Tootsi sünnitanud. Aeg sünnitas minu Tootsi. Ta elab rahva hulgas. Ta on osa oma ajast. Ja minul ei ole õigust teda ümber teha, keegi ei saa aega ümber teha. Aeg on aeg! Aeg sünnitab ise oma lapsed. Mina panin ta ainult kirja ja mul ei ole mingit õigust aja poolt sünnitatud kuju ümber teha. Ma ei tohi seda, see oleks kuritöö aja enda vastu, "Kevade" ja Tootsi vastu. Ma ei taha olla oma "Kevade" ega Tootsi mõrtsukaks."

• Alo Lõhmus, "Okupandid kartsid Lutsu menuromaani", Maaleht, 02.11.2012

• Lastekirjandus kadus mu lektüürist siiski üsna ruttu. Esimene algusest lõpuni loetud päris raamat oli "Kevade" (nagu olevat enamikul eestlastel). Olin viie ja poole aastane, liiga noor ja rumal, et osa saada Lutsu tüpaažist ja inimsuhetest. Elamusi andsid hoopis Tootsi kärisevad loitsud ja häälikuseaded: kivi-rünta-punta-änta-paravänta, seiskärr, Tamasseri rauad. (lk 22-23)
  • Maie Kalda, "Maie Kalda. Kaastekste", koostanud ja toimetanud Virve Sarapik ja Ülle Kurs, EKSA, 2014

"Kevadest" inspireeritud

• "Teele, mis sul põues on?"

"Ei midagi."

"Kui inimesel midagi põues ei ole, on põu tühi. Sinul on põu punnis. Mis sul põues on?"

(Teele punastab ja vaikib.)

• Siis tuli:

silkude naelutamine eeskoja uksele Solana sünnipäevaks. Toots ütles, et need on ilutuled.