Nikolai Bogdanov-Belski, "Lapsed parvel" (1925)

ProosaRedigeeri

  • Arno kohkus. Tal hakkas sõbra pärast hirm. Kui vahetund tuli, läks ta kohe Tõnissoni juurde ja küsis:
"Mis nad tahtsid sinust?"
Küsitav puikles esiti vastu, aga pärast ütles siiski, õpetaja ajada tema süüks, et parv jõepõhjas on.
"Parv jõepõhjas? Kas siis ikka tõsi on, et parv jõepõhjas on?"
"Nad ütlevad... ega mina ei tea."
Arno vaatas Tõnissonile otsa. Selle näost ei paistnud midagi iseäralikku, ainult punasem oli ta kui harilikult ja kõrvalehed õhetasid.
"Nojaa, aga kuidas nad siis sinu peale kohe tulid?"
"Kas mina tean. Köögitüdruk olla ütelnud, et mina jõe ääres olla olnud."
"Kuula juttu. See on suur raske parv, kes seda saab põhja lasta, mis sa arvad?"
"Ei tea."
"Need on ju suured palgid nagu mürakad, neid ei jõua üksi liigutadagi. Ma ühekorra katsusin natuke lükata, aga mitte ei liikunudki." (lk 40-41)
  • [Lible:] "No nüüd, näed, selle parvega jälle: egas ma mõni poisike ei ole, et ma kaksiti parve selga ronin. Minu pärast kullaku nad oma parv üle, siis mina kah sinna ligidale oma sääreluid ei vii... Vaja ütelda õige: lasin jah põhja, näed! Ega nad ju ei usu, mis ma räägin, jään siis veel õigeks meheks pealegi."
"Mispärast sa ütlesid, et sa enam kella ei löö?"
"Ah mispärast? No ikka sellesama parve pärast. Eks nad arvand kõik, las mina ütelda mis tahes, et mina tegin ja nüüd veel salgan pealegi. Noh, ega mind siis siin enam peeta. Eks praosk tee minule nüüd väiksed valged tiivad külge nagu tuikesele, et ma ära võiks lennata, kohe kiriku tornist alla ja kõrtsi kartsumdi, või kuhu nüüd aga saab. Eks ma ütelnud küll, et tõstame parve jõepõhjast ülesse, üks sitt kõik, kudas ta sinna sai, ja paneme poisid peale sõitma. Edaspidi võib ju teisele vaht matraga juure seada, kes siis iga ligitulija ära nokitseb, aga tema ikka: "Seesinane kuri lugu peab päikesevalgele tulema, seesinane kuri lugu peab päikesevalgele tulema." Eks mina selle peale küll jälle et: "Tõstame parve jõepõhjast ülesse, eks siis ole see kuri lugu päikesevalgel." Aga kus tema? "Peab välja tulema, kes seda tegi!" Nagu nüüd jumal teab mis veel oleks olnud. Oleks veel olnud, et oli mõni hea patsam raha, siis oleks ka maksnud rääkida, aga paar pehkind palginotti jões, ja tema karjub, just kui oleks veeuputus käes ja temal laev tegemata." (lk 47)
  • [Tõnisson:] "Kas tead, Tali," hakkas ta poolkogeledes kõnelema, "see parv... selle lasin ikka mina põhja küll. Aga hoia, et sa kellelegi ei räägi. Mis nad siis käisid meie õue peal kaklemas, need saksa närud. Piitsad enestel ühes ja peksavad aga. Las nad nüüd olla ilma parveta, kui nad tahavad."
"Ah ikka sina lasid?!" imestas Arno. Ta imestas vähem selle uudise üle, kui selle üle, et Tõnisson seda temale ise ütles. "Kas tõesti sina lasid? Kudas sa said, ta on ju hirmus raske?"
"Räägi tasemini, teised kuulevad. Ma lükkasin parve kesk jõge, panin paar latti ühte otsa pidi kaldasse, teist otsa pidi parve peale ja kandsin niipalju kiva parvele, et ta põhja läks. Kui ta juba vajuma hakkas, tulin ise lattisid mööda ruttu kaldasse ja viskasin latid kaugemale."
"Oi!" (lk 55)


  • Tee Indiaaniterritooriumile oli väga pikk. Peaaegu iga päev rühkisid hobused nii kiiresti, kui suutsid, ning peaaegu iga õhtu tegid Papa ja Mamma laagri uude kohta. Mõnikord tuli neil jääda ühte laagripaika mitmeks päevaks — kui mõni jõgi ajas üle kallaste ja nad ei saanud minna üle enne vee alanemist.
Nad ületasid loendamatul hulgal ojasid. Nad nägid kummalisi metsi ja mägesid ning veelgi imelikumaid, ilma puudeta maakohti. Nad sõitsid üle jõgede, kus olid pikad puusillad, ja nii jõudsid nad ühe laia kollase jõe äärde, millel polnudki silda.
See oli Missouri. Papa sõitis parvele ja nad kõik istusid vaikselt vankris, kui parv ujus õõtsudes eemale kindlast maast ning ületas aeglaselt kogu selle lainetava porikollase vee.


  • Hallsilm aina rahmeldas. Ta lohistas metsast mahalangenud puid välja, vedas need mereranda ja tassis korvidki vee lähedusse valmis. Hallsilm rühmas ja rügas kõigest jõust. Mõnikord võttis väsimus nii võimust, et ta kukkus jala pealt maha ja magas kaldaliival une ära — sealsamas, kus ta puunotte vaatidega kokku sidus. Kui tondinahad oleksid viitsinud mereranda tulla, poleks nad osanud Hallsilma poolt ehitatud muhklikule riistapuule nimegi anda. Kust nemad pidid teadma, et kokkuköidetud tüved veepinnal püsivad ja et seesuguse lihtsa aluse peal saab kas või üle suure mere sõita.