Maie Kalda

Maie Kalda (1947. aastani Maie-Liis Kalda; 19. juuni 1929 – 8. november 2013) oli eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.


"Mis mees ta on?"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Maie Kalda, "Mis mees ta on?", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2000.

  • Teatavasti on eesti keelt kahel korral võimupositsioonilt hävitada ning vene keelega asendada püütud. Miks siis on meie kirjanike vene-makaroonilised tekstid nõnda leebed, võrreldes näiteks nende küllalt kurjade naljadega, mida tehti sakslaseks kippujate kulul? Pole isegi radikaalseid ortograafia ega õigekeelsuse moondeid, mis on nii tavalised saksa-eesti ja eesti-saksa makaronismides (ja millega just baltisakslased algust tegid). Jättes kõrvale tsensuuri ja muud välised talitsevad faktorid, arvan peapõhjuseks, et meid pole kunagi ähvardanud vabatahtlikult vene rahvusse siirdumise oht.
    • "Jacob Johann Malm ja makarooniline luule", lk 139


  • Muidugi taandus ka pajatus elavast käibest. Ei ole ju mõeldav, et elektri-, veel vähem elektroonikaajastul videvikutundi peetaks, see oleks anakronism. Aga mida me kõik teeme vahel kohvi- või suitsupausi ajal?! Pajatuse modifikatsioonidena, mitte küll just igati väärikaina, tulevad arvesse kuulujutt ja klatš, mida viljeleb eriti linnarahvas ja mida soome rahvateadlased käsitavad ning uurivad kaasaegse rahvaloomingu žanridena.
    • "Mis mees ta on?", lk 153


  • Udu täidab ruumi, kui ollakse pea kaotanud, kui tuntakse end olevat väljapääsutus, ahistavas seisus, ka on ta saatuslike sündmuste ennustaja.
    • "Suletud ruum tegevuspaigast kujundiks", lk 338


  • Kriitika Eestis on "Beiträge" aegadest 1980.-1990. aastate vahetuseni kaks korda läbinud järgmise tsükli:
— keelearvustus — kriitika võrsumine/uuenemine keele analüüsi toel;
— kunsti ja elu, peegelduse tõesuse problemaatika;
— esteetilised ja ideoloogilised platvormid ning vastasseisud;
— meetod ja analüütilisus — eelteaduslik faas;
— genotsiid/"plats puhtaks" — selline oli mäletatavasti loosung, mille all ning neoproletkultlikul meetodil asus üks osa literaate ja ajakirjanikke ümber hindama nn. eesti nõukogude kirjanikke /---/.
  • "Kivisildniku kirjanike nimekiri — mis see on?", lk 365

"Mis loom see on?"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Maie Kalda, "Mis loom see on?", Eesti Kirjandusmuuseum, 2004.


  • Kreutzwaldi "Lembitut" lugeda on võimatu. Häda pole niivõrd selles, mida tunnistavad üksmeelel muidu erimeelsed analüütikud - et teos jäi lõpetamata, et tal puudub sisemine terviklikkus -, vaid talumatult käpardlikus sõna- ja vormiseades. Tegemist on juhuga, kus teos ise ei suuda (ega ole õieti kunagi suutnud) oma väärt sõnumit pärale viia, aga hea interpretatsioon, korralik sekundaarkirjandus suudab seda küll teha.
    • "Lembitu kuldne karikas", lk 44-45


  • Luts oli oma rahva kaitseingel, Lutsu nimelt ei võtnud aurat mitte miski. Ta võis teha ja kirjutada mida tahtis, peaasi et endast märku andis. Tegigi, näiteks käis Tartumaa parteikomitees Max Laossoni vastuvõtutunnis rubla küsimas, kui see oli seal lühikest aega esimene sekretär. Ja suri ka kohe varsti pärast Stalini surma.
    • "Vana kaader järel-eesti ajal võimalusi proovimas", lk 186


  • Üks asi, millega kirjaniku mõjujõudu, kirjasõna tähtsust rahva elus mõõta, võiks olla üldtuntud löövate lausungite, ütluste ja sõnade olemasolu. Tarku või ka lihtsalt efektseid mõtteid on paljudel, aga et sõnale tiivad selga kasvaksid, nõuab selle ala professionaali, kirjanikku.
    • "Laula, laula, pappi", lk 277-278


  • Kirjanduslik tegevus ei ole enam tulus amet. Kuigi omamaise kirjanduse olemasolu ei kuulu Euroopa Liitu pääsemise ametlike tingimuste hulka, on see vahest siiski vaikimisi eeldatav. Pealegi kirjutavad kirjanikud ikka veel heas kuni korralikus eesti keeles. See pagulaskirjanduse tähtis funktsioon on nüüdseks üle kandunud kodumaisele. (lk 287)
  • Tugev keskpära ongi meie kultuuri käekäiku ikka ja alati kõige määravamalt kujundanud kiht, geeniusi pole kuskil liiga palju, kõige vähem väikesel rahval. (lk 288)
    • "Milleks ja kellele" (esmalt ilmunud Loomingus 2000/1)


  • Tõnu Õnnepalu seirab oma kaasaegset eestlast (eestimaalast) Euroopas pieteetselt, elitaarses registris, nõnda et talle sai osaks Euroopa enese tähelepanu ja tunnustus. See sajandilõpu eestlane, kelle rännukaari ka mõni teine autor on jälginud, käib Soomes, Pariisis, Rootsis, Itaalias, Ameerikas jne. asja pärast - arengumaa stipendiaadina, delegatsioonide kannupoisina, aga jookseb ka lihtsalt pea laiali ringi nagu koduloom karjalaskepäeval. Ja paraku ka kriminaliseerub.
    • "Milleks ja kellele", lk 292


  • Hea lektor alustab teema arendust auditooriumi teadmise tasemelt ja tõstab esituse jooksul sujuvalt raskusastet, nõnda et loengu lõppedes on kuulaja toodud kõneleja teadmise tasemele. Kirjanik on hoolimatum. Tema tahab väljendada oma tunnetust, aga see, kuna on uus, tõrgub mahtumast tavakeelde ja sissetöötatud vormi.
    • "Lugemissoovitus ja -hoiatus. Ene Mihkelson. Ahasveeruse uni", lk 322


  • Klassikalisel novellil peab olema teatavasti üllatav lõpp. Valtoni tüüpnovell, vastupidi, algab millegi ootamatuga, õieti öelda siseneb juba "enne algust" ülesseatud üllatusse. Loo kestel eskaleeritakse seda üllatust, tihtigi nõnda vägevate hüpetega, et lugeja ohkab tänulikult, leides lõpu maanduvat laugelt mingi käibetõe valevagadusse või lauskohtlasse teadaandesse (näiteks "Heeringad": "Andreas läks poodi ja ostis pätsi leiba.").
    • "Maailma parandamas ja unesid nägemas. Arvo Valton Vallikivi. Kogutud teosed 3. Novellid III", lk 327

"Maie Kalda. Kaastekste"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: "Maie Kalda. Kaastekste", Koostanud ja toimetanud Virve Sarapik ja Ülle Kurs, EKSA, 2014.

  • Kes võtab ette uurida kauneid kunste, peab julgema ka otsustada teose resp. loojaisiku andekuse üle. Aga kuidas peab uurija suutma tuvastada kunstiandekuse sädeme, s. t. niisuguse nähtuse olemasolu, mida tal endal ei ole? Kooselu andeka inimesega võimaldab tähele panna vähemalt sekundaarseid andekuse tunnuseid. (lk 22)
  • Kui mõtlen oma hilisematele tõdemustele ja Wertung'itele - võib-olla tõesti juba siit sain selle hoiaku, et eksistentsiaalsed väärtused ja probleemid on inimese elus sügavamalt määravad kui sotsiaalpoliitilised tingitused. Tänapäeva eesti kirjandusmõtte aktivistid tähtsustavad vastupidi esmasena kirjaniku poliitilist maailmavaadet ja eksplitsiitseid väärtushinnanguid punase-valge teljel. Asi pole üksnes selles, et rahvusluse aate nimel platsi puhtaks lööja satub ühtesamasse mõtlemistüüpi inimvaenuliku bolševismiga. Poliitika on ise, oma olemuses, liiga valjuhäälne ja ühetähenduslik, et olla kirjanduse jõujooneks või sisukandjaks. (lk 23)
  • Tagantjärele olen püüdnud ära arvata, miks lugesin rohkem algupärast kui tõlkelist uudisproosat. Olid ju olemas Nobeli laureaatide ja Põhjamaade sari. Asi oli ehk 1930-ndate tõlkekirjanduse keeles: see oli üldjuhul eesti kirjanike omast kehvem. Praegu on asjalood vastupidiseks pööranud ja me ei jõua küllalt kiita professionaalsete tõlkijate virtuooslikkust ning tööeetikat. Siis aga — puine, hooletult kiirustav, kohmakate tõlkevastete ja võõrapärase süntaksiga. Mõttepause tuli pidada isegi ainult lausungi elementaarseks mõistmiseks. Et seesugust teksti küündimatuks hinnata, piisas loomulikust keeletundest. (lk 24)
  • Peaaegu iga tööd saab endale huvitavaks teha. (lk 29)
  • Näiteks luule analüüsi mõttekusse, isegi võimalikkusse ma ei usu tänapäevani. Luule räägib keeles, mida ei oska keegi ega miski peale tema. (lk 32)
  • Olin just teinud ülikoolis marksismi riigieksami Reimani nimelisele õppejõule, keda hüüti Kummkäeks. See oli Julk-Jüri moodi, tavatses öelda, et armas laps, mis te võltsite, sellel Lenini teose leheküljel ei seisa mitte "ja", vaid "ning". (lk 34)
  • Kuna mina tahtsin teha tööd kriitikast, siis oli üheks eksamiks terve eesti kriitika ajalugu ja teiseks ajajärk, kuhu ma kavatsesin maanduda - Eesti aeg või, nagu tollal nimetati, kodanlik Eesti. Ülikoolis olime saanud selle perioodi kirjanduse alal väga vähe õppust: neli n.-ö. punast luuletajat - Barbarus, Kärner, Alle, Semper, natuke Lutsu ja Tammsaaret. Muud peaaegu ei olnud. (lk 35, jutt 1950ndate teisest poolest)
  • Ma olen hiljem entsüklopeediate erinevate väljaannete jaoks eesti kirjandusest artikleid tehes akadeemilist kirjanduslugu [EKBL] kasutanud ja ütleksin, et I ja IV köide on küllaltki kasutatavad. Et kõige kiuste on õnnestunud päris palju olemuslikku edasi anda. Kuigi tühi pada seal kõrval kogu aeg kõmiseb ja kuigi kehtisid sellised proportsiooni reeglid, et Gailitist ei tohtinud pikemalt kirjutada kui näiteks Kärnerist. (lk 44-45)
  • Järgmise kirjandusloo tegijail on meie raamatust vähemalt materjali võtta ja korralik bibliograafia. Karl August Hermanni kirjanduslugu on palju naerdud, aga ikka läheb teda aeg-ajalt vaja. Ideoloogilise hinnangu kramp on kahjuks Eesti Vabariiki kaasa tulnud. Räägitagu pealegi, et väikerahva kirjandus on poliitilisem kui suurte oma, aga niiviisi, krambis olles, jääme vaeseks ja nälga. (lk 47)
  • Mulle meeldib intertekstuaalsus. See pole kauge klassikalisest komparativistikast ja allikakriitikast, millega professor Suitsu koolkond alustas ärkamisaja kirjanduse metoodilist läbitöötamist ja mis sobibki ehk üsna hästi tervele eesti kirjandusele, kus on ju niipalju sekundaarseid loomeimpulsse, teadlikke ja ebateadlikke laene suurematest kirjandustest. Allikakriitika kollitas "plagiaatide paljastamisega", ja mitte ainult Lauluisa, Kirjaneitsit ja Postipapat. Toonaste arusaamade juures tähendas see loomingulist nullimist ja selle ees värises isegi tema paavstlik kõrgeausus Tuglas. Intertekstuaalsus, rahuldudes allikate tuvastamise, tüpoloogiliste sarnasuste ja paralleelsuste osutamisega, on laenud legaliseerinud, nähes nendes mitte kuriteo koosseisu, vaid kunstide loomulikku universaalset elamisviisi. (lk 57)
  • Iseenda puhu] olen ammu märganud (mis kehtib arvatavasti ka laiemalt empiiriku tüüpi uurijate kohta), et teema ja tööhüpoteesi püstitamine ei alga meetodist ega teooriast, vaid ootamatust leiust algallikas - mõnest kujundist vms. teoses eneses ja/või selle retseptsioonis. Induktsioon on primaarne, kuna teooria ei ole tunnetuse eesmärk, vaid abivahend, tööriist konkreetse kirjandusnähtuse (kui subjekti) paremaks tunnetamiseks. Prillid või luup, mitte silmad. (lk 58)
  • Kirjanik on inimese tundjana targem ja eetilisem kui psühholoog. Tema meetodid on ausamad. Kuidas ta ka oma tegelaskujusid ei fabuleeriks ~ sünteesiks ~ elust maha kirjutaks jne., tema ei konstrueeri suletud süsteeme, mille lahtritesse klassifitseeruks terve inimkond. (lk 59)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel