Kuub
(Ümber suunatud leheküljelt Pintsak)
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Piibel
muuda- Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki!
- Luuka evangeelium, 6:29
- "Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,
- 47 kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse."
- Luuka evangeelium, 20: 46-47
Proosa
muuda- [Lible:] Kes on Paunveres tänapäev kuulsam mees kui Jorh Kaabriel Kiir! Kes teeb veel lõhkisema sabaga pintsaku kui tema, olgu see linnas või maal?
- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat 1987. 8. trükk, lk 220
- No vanad kalad — need olid tõelised elu õied! Nende kuued olid seljatagant kolmest kohast lõhki lõigatud, kummalgi küljel oli kaks lisalõiget ja tuulega meenutasid nad pooleliolevat riidest roosi.
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 70
- Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga puhtad ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda armulauale, siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti lehkavas kuues..."
- Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmaskulmud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud nägu tõmbus muigele, otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues ülikonnas, mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need tööst ja vanadusest mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende südamed kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele variserile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle matusekõnega, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)
- Ei, sa ei kiitnud ikka veel oma poega tema usu pärast — see poleks olnud su loomule vastav. Sa üksnes möönsid, et igaühel peab olema õigus omal viisil õndsaks saada ja andsid sellega temale oma õnnistuse. Aga need sõnad käisid ka sinu enda kohta, need nõudsid õigust jätkata teed niisugusena, nagu sa olid. Ei mingit pettevarju ega pühapäevalaabrukit olnud sulle vaja. Sa ei mõelnud iial sellele, kas sinu kuub levitab viirukit või lõhnab sandisti, ärritades mõne variseri ninasõõrmeid. Ei, sellele sa ei mõelnud ja nii juhtuski, et sa ei saanud enne surma selga uut puhast ürpi, vaid surid samasugusena, nagu olid elanud. (lk 70)
- Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
Luule
muuda"Su kuub — see passib minule,
sa anna tema mulle!"
"Siis külm teeb otsa minule."
"Nonoh, sa mässad jälle!"
- Juhan Liiv, "Kilde" nr 30 kogus Juhan Liiv. "Luuletused". Tallinn: Eesti Raamat 1969, lk 129
Mis sa teed seal, mida paikad?
Minu kuube? Aitab, aitab!
Kõlbab katkiseltki teine...
pigem lipp nüüd õmble, naine!
- Sándor Petöfi, "Mis sa teed seal, mida paikad?". Tõlkinud Ellen Niit. Rmt: S. Petöfi, "Iginoor mees". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 179
- Ott Arder, "Tibukollane tiibklaver" kogust "Üks kõiksus". Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 11
Hallolluse olek, mõistuse palavik
tunnete alatemperatuuris.
Seda ei riimi, siia ei tule:
mädanev pintsak kuuris.
- Juhan Viiding, luulet, Looming 10/1979, lk 1395
Vanasõnad
muuda- Rätsepal ei ole kuube ega kingsepal saabast.
- Hea ilm ei riku kuube ega kasukat.
- Enam vana kasukas kui uus kuub.
- Vana kasukas on külma vastu parem kui uus kuub.
- Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki.
- Võõras toob, võõras viib, võõras toob kulunud kuue, karva veerenud kasuka.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929