Nils Blommér, "Niiduhaldjad (Kevad)" (1850)
Madeleine Lemaire, "Haldjakaarik" (1892)
Dora Wheeler Keith, "Haldjas iiristega" (1888)

Proosa

muuda


  • Hõbe sisaldab maagilist väge; hõbekuul peletab vanapagana põgenema või surmab koguni, tapab näki, kodukäija, tondi, tulihänna, ülepea kõiksuguseid vaimusid. On mingisugune haldjas aga inimesele saatnud haiguse või vea, lepitatakse teda sellega, et talle hõbevalget ohverdatakse, kas raha või mõni hõbeasi antakse või hõbevalget kaabitakse.


  • Ketten ei teadnud siiani, et suremine on nii rahulik; üks osa temast oli enne muid surnud ja ta hajus teele nagu pikk palverändajate voor: sellal kui luud alles voodis lebasid ja voodi veel olemas oli ning naine tema kohale kummardus ja tema ise pelgast uudishimust, vahelduse mõttes, naise hoolelise näo muutusi jälgis, oli kõik, mida ta armastas, juba kaugel temast ees. Isand von Ketten ja ta kuuvõimuga haldjas olid temast lahkunud ja tasakesi eemaldunud: ta nägi neid veel, teadis, et jõuab neile hiljem mõne pika hüppega järele, ainult ei teadnud, kas ta on juba nende juures või alles siin. Kõik oli heldes hiigelpeos, mis oli pehme kui häll ja samal ajal kõike vaagis, ilma otsusele suurt kaalu andmata. See võis Jumal olla. Ta oli selles kindel, aga see teadmine ei erutanud teda; ta ootas ja ei vastanud tema kohale kummarduvale naeratusele ega õrnadele sõnadele.



  • Rehepapp oli näinud haldjat korra elus — ta oli teinud parajasti heina, kui märkas, et talle läheneb üks kummaline olend, silmad hiilgamas. Vanameeste juttude põhjal teadis rehepapp kohe, et tegemist on haldjaga. Ta võttis vikati, lõikas haldjal kõrvad maha, keetis neid ja sõi ära ning oskas tänu sellele viis aastat loomade ja lindude keelt - täpselt nii, nagu targad vanamehed olid rääkinud. Hiljem oli ta püüdnud veelgi haldjaid leida, oli nendega kohtumist igatsenud ning käinud suvi läbi kõikjal terava vikatiga, kuid enam ei näkanud.


  • Kõrts oli rüüstatud. Haldjad olid teinud selle paljaks kõigest söödavast ning viimse kui tünni välja veeretanud, kuigi mõned metsistunud juustukerad olid päris kõvasti vastu hakanud. (lk 227)
  • Haldjate jõud peitus teiste veenmises, et need on nõrgad. (lk 268)


  • "Noh, haldjad on ju rahul, eks ole?" ütles Ron. "Sa kuulsid, mida Winky mängu ajal ütles... "Majahaldjatel pole ette nähtud lõbutseda" ... talle meeldibki, kui teda kamandatakse..."
"Just s i n u s u g u s e d inimesed, Ron," alustas Hermione tuliselt, "loovadki mädasid ja ebaõiglasi süsteeme, sest nad on liiga laisad, et -" (lk 108)
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2006


  • Haldjad (nagu kõik teavad) jäävad kiriku mõjupiirkonnast välja, neile pole Jeesus Kristus end ilmutanud ega kavatsegi seda teha ning mis haldjatest viimsel kohtupäeval saab, seda ei tea keegi.
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell". 1. osa. Tõlkinud Hana Arras. Pegasus, 2007, lk 24


  • Meie keel on väga eriline. Inimesed kuulevad seda ja ütlevad, et see kõlab nagu haldjakeel. Ma usungi, et meie keel on haldjate keel. Vaata kasvõi meie metsi ja vanu usundeid. Meie vereliin on väga vana. Ma olen selle üle uhke.

Draama

muuda
  • Haldjas:

Haldjakuninganna teel
rohtu kastesõõre teen.
Saatjaiks tal on palju mukke
kuldseis rüüdes nurmenukke,
kuubedel rubiinid peal:
lõhnad peidus ongi seal.

  • William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, 1. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Rmt: W. Shakespeare, "Komöödiad" I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 329


Luule

muuda

Kui kuusirp heidab sädelust öö-uttu,
kus läbipaistvalt kumab põld ning paim,
maailmast võlutust täis muinasjuttu
ja rajatust mu hinges süttib aim.
...
Joon seda sära, kahvatut ja rauget,
kui haldjat hällitab mind kiirte võrk.
Ma kuulan vaikust, kõnekat ja kauget.