Hõbekuul on hõbedast tulirelvakuul, millega rahvaluule andmeil saavat tappa üleloomulikke olevusi.

Proosa

muuda
  • Hõbe sisaldab maagilist väge; hõbekuul peletab vanapagana põgenema või surmab koguni, tapab näki, kodukäija, tondi, tulihänna, ülepea kõiksuguseid vaimusid.


Köster sihib, Jumal appi, sihib, nagu kavatseks ta maha lasta toda Suurt Karu ehk Suurt Vankrit, mis tiirleb kõrgel taevas Põhjanaela ümber, mitte aga mõnd lagedal maapinnal hulkuvat karu, ja laeng lendab pauguga, mida on kuulda isegi ülal Gurlita mäel.
Aga sihtis kuidas ta sihtis, karu langeb siiski. Nii see on, kui lastakse hõbekuuliga. Karu tabatakse südamesse isegi siis, kui sihitakse Suurde Vankrisse.
  • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 91


Luule

muuda

"Õnn ja käsi — sest ei jätku... On's sul hõbekuul?
Muidu selle pihta laeng su ainult tühi tuul.
 
Põrkab tagasi kuul teine, tappes ennast sind.
Niisugune, niisugune on see võõras lind."

"Hõbekuuli mul ei ole" ning t'as kasvab jonn,
Pilgu käele lasetab: "mul hõbesõrmus on..."

  • Marie Under, "Valge lind" kogus "Õnnevarjutus", 1929, lk 67