Suur Vanker, vaadeldud Havail

Proosa

muuda
  • Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad taevas suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, Betelgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle Suure Vankri enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest pagulase südame rõõmsaks.


Luule

muuda

Suur Vanker — kodutee… Seal kuskil on mu juured.
Plejaadid, kauge siht — mu unistused suured.
Üks neist on Põhjamaa, külm, härmatises särav,
ja teine sume, soe, on Hellasesse värav,
kus muistsed jumalad on ammu kiviks tardund,
ja siiski nende ees mu süda tihti hardund.


Suur Vanker
kukkus kummuli järve.
Nüüd kuu ujub kõrkjate vahel,
vesiroos suus.