Pagulane

Antonie Volkmar "Pagulase hüvastijätt" (1860)

Laura Herford, "Väike emigrant" (1868)

Jan Rembowski (1879–1923), "Pagulased", s.d.

Proosa

• Ta [d'Artagnan] kuulis, et Inglise kuningas oli tagasi jõudnud oma liitlase, Nassau Wilhelm II, Hollandi stathouderi juurde. Ta kuulis veel, et Louis XIV keeldumine oli pisut jahutanud protektsiooni, mida see kuningale senini oli võimaldanud, ja et ta oli sunnitud asuma väikesse majja Scheveningeni külas luidete vahel mere kaldal, ühe ljöö kaugusel Haagist.

Seal otsis õnnetu maapagulane kuuldavasti lohutust, silmitsedes oma soole iseloomuliku nukrameelsusega ääretut Põhjamerd, mis teda ta Inglismaast lahutas, nagu seda oli kunagi teinud Maria Stuart Prantsusmaal. Seal, ilusa Scheveningeni metsa puude vahel, peenel mereliival, kus kasvas kullakarvaline liivakanarbik, — kidunes Charles II nagu need taimedki, aga veel õnnetumana, sest tema elas mõtte-elu, ta lootis ja samas jälle heitis meelt.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 169-170

• Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene pagulane, olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta.
  • Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", 15. märtsil 1952, tlk Piret Saluri, Tallinn: Varrak, 2014

• [Hercule Poirot' sünniloost:] Kelle võiksin valida detektiiviks? Tuletasin meelde, milliseid detektiive olin raamatutes kohanud ja imetlenud. Oli Sherlock Holmes — see üks ja ainus — temaga ei suuda ma kunagi võistelda. Oli Arsene Lupin — oli ta kurjategija või detektiiv? Igatahes minule ta ei sobi. "Kollase toa saladuses" oli noor ajakirjanik Rouletabille — just temataolist isikut tahaksin välja mõelda: kedagi, kelletaolist varem pole esinenud. Kelle võiksin valida? Koolipoisi? Sellega läheks raskeks. Teadlase? Mida ma tean teadlastest? Siis meenusid mulle meie belglastest sõjapõgenikud. Tori kihelkonnas oli meil päris koloonia belgia sõjapõgenikke.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 283; "Tori kihelkond" viitab Christie' kodulinna Torquay ümbrusele Devoni krahvkonnas.

• Iga pagulus on alati esiotsa paigaldamatus ja iga maapagulane on siin ilmas oma paiga maha jätnud, oma koha kaotanud, rivist välja löödud, teisaldatud isik, a displaced person, et mitte öelda lihtsalt – kohatu nähtus. See viimane määratlus toob eesti keeles hästi esile ka pagulusega sageli seostuva moraalse hinnangu uue asukohamaa päriselaniku vaatevinklist: pagulane olla on kohatu, s. t. ebakohane, näotu, maotu, inetu, vääritu jne. Kohakaotusega seostuv moraalne hinnang saadab pagulast paraku igal pool, seda vähemalt tema uue eksistentsi esimestes järkudes, ükskõik kui salliv poleks ka uue asukohamaa vormiline suhe oma kodu kaotanuga. Seda tajub ta ise ja seda tajuvad tema vastuvõtjad, hoolimata mõistuslikest argumentidest, mis ütlevad ju, et pagulane ei ole vabatahtlik ümberasuja, vaid vägivalla eest põgenema sunnitud isik. Juba oma töökoha kaotanud inimene mõjub hästi korraldatud ühiskonnas otsekui lahtitulnud mutter, ohtlik, süsteemis kaootiliselt ekslev irdosake, riskitegurite võimendaja. Seda enam tekitab ohutunnet see, kes on äkki kaotanud kõik oma kohad, mitte ainult töökoha, vaid ka elukoha jne. Üldisemalt öeldes puudub tal asukoht ja tema koordinaadid pole sotsiaalses struktuuris määratavad. Mida korrastatum on süsteem, kuhu sellised irdosakesed satuvad, seda enam tekitavad nad spontaanset umbusku.
  • Jaan Undusk, "Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel. Võhiku mõtted". "Tuna" 2007/1

• Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
  • Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast", Methis 13/2014

Luule

Kes minuga on ühte verd,
neist lahutab mind mitu merd.

Kõik nende vaev köeb minu sees. - -
Kuu võõras helgib võõras vees.

Mul hauaõilmed oimudel.
Taob surmakell, taob surmakell.

• Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 15

Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.

• Karl Ristikivi, "Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 14