Tiina Kirss

Tiina Ann Kirss (sündinud 18. septembril 1957 USAs Buffalos) on eesti kirjandusteadlane ja õppejõud.

Tiina Kirss, 2013.

Artiklid

• Elulood on mäluallikad, mille teemadevalik ja koestik sõltub suurel määral kirjutaja vaatepunktist, mida omakorda määravad näiteks põlvkondlik kuuluvus ja sugu.
• Piisab mõnekümne eluloolise kirjutise lugemisest, et tunnetada sõjaaega Eestis dünaamilisemana, kui seda suudavad edasi anda sõja-ajaloolaste maakaardid. Tsiviilisikute liikumised linnast maale ja tagasi, hiljem sõja jalust varju ja tagasi koju on heitlikumad ja kaootilisemad kui sõjaväeüksuste liikumised - see oleks justkui tandrikaarte täiendav kirbukiri.
• Allikakriitiline lähenemine elulootekstidele tähendab tõdemust, et see, kuidas teatud ajastul "tegelikult elati", oleneb mitme mälu ehk mitme kõverpeegli kujust ja moonutuskraadist - lugejal tuleb kindlasti silmas pidada, et "nii kuidas tegelikult oli" ei ole läbipaistev ega vahetu.
• Vaidlustatava mälu toimimist jälgides on kahtlemata oluline mitte ainult see, millest kirjutatakse, vaid ka need teemad, millest vaikitakse või millest vaikida püüdes kirjutaja reedab oma teksti vastuolusid ja pingeid.
  • Tiina Ann Kirss, "Mälumustrid ja tõlgendusvõimalused: Eestlaste elulood saksa okupatsiooni ajast", Vikerkaar 4-5/2006

• "Noor-Eesti" 1905. aastal väljakuulutatud programmi järgi pidi noore eesti kultuuri Euroopasse-minek toimuma baltisaksa kammitsevaid kultuurifiltreid eitades, vahetult ja otse. Olgu see soov kui tahes kunstlik, stiliseeriv ehk kompenseeriv, selles ilmnes püüe üks kultuurikiht maha raputada ja asendada see omanäolise ning omakäelise hübriidiga, milles mängisid olulist rolli nii Põhjamaade (eriti Soome ja Norra) kui ka prantsuse mõjud. Teine "Noor-Eesti" programmi paradoks oli asjaolu, et taheti kiiresti jõuda Euroopa rongile, kuigi Euroopas endas parajasti teadvustati oma kultuuri "üliküpsust" ja mandumust ning kiire urbaniseerumise hinda.
  • Tiina Ann Kirss, "Ideaalsete naiste tuba ja uue naise rännakud: tähelepanekuid naisajaloost", Looming 5/2006

• Kuid ka empiirilised arhiivipõhised uurimistulemused, eriti ajaloo alal näitasid, et naisuurimus ei olnud tagasihoidlik pildi retušeerimine, puuduva osa täiendav juurdekirjutamine, vaid et see muutis kogupilti, ka mehe käsitlust endastmõistetava inimtäiuse mõõdupuu asemel soolisustatud olevusena.
• Enese kui uurija asetamine identiteedikaardile, mis sageli võtab teadusartiklis autobiograafilise sissejuhatuse vormi, koos autori poolt vajalikeks peetavate erinevustunnuste nimetamisega ei ole enamikul juhtudest mööndus poliitilisele korrektsusele, vaid osutamine metodoloogilisele põhimõttele: uurija ei saa olla neutraalne ehk objektiivne, vaid teadmised on paratamatult positsioneeritud. Seega võib uurija olla erineva määrani aus oma asendi suhtes, teadvustades oma lähtekohtade, piiride, isegi silmaklappide mõju oma uurimisobjekti ja teema suhtes.
• Ühiskonna, tema tekstide ning struktuuride uurimine peaks olema muutunud nii sooteadlikuks, et enam ei oleks võimalik sookategooria tähtsust mitte märgata. Kuid ka kõige optimistlikumail vaatlejail on praegu siiski mulje, et see aeg ei ole veel kätte jõudnud.
  • Tiina Ann Kirss, "Sugu", Keel ja Kirjandus 7-8/2008

• Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla hajameelne. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end raamatute vahele ning silmi pilgutades päikese kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult Wikipediat), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda raamatukogust otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma "teadusartiklid" kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga. Ta on teadlaslikult mobiilne turboprofessor – nagu briti kirjaniku David Lodge'i kuulsas romaanis "Nice Work" – pidevalt liikvel tähtsatele kohtumistele, kus saab tutvusi tähtsate publikatsioonide üllitamiseks. Ja nii saab tema ülikool rammusalt rahvusvaheliseks ja kuulsaks! Vähemalt hoone on ilus ja ametnikke on palju – neid, kes kontrollivad, ega mu teadusartikkel vales ajakirjas ilmunud ole.
  • Tiina Ann Kirss, "Karjak-professori väsimus", Eesti Päevaleht, 28. mai 2010

• On palju põgenikke, ümberasunuid, väljarännanuid, kes keelduvad jutustamast ning vaikivad omal soovil. Neid ei kiusa võimalus silma paista, nad ei vaja, et nende isiklik lugu avalikku "tõrde" segatakse, isegi siis, kui nendest säilib värviline portreefoto ning portsjon rariteetseid fotosid perekonnaalbumist. Nende vaikust ei tule võtta mitte eelkõige moraalse või poliitilise kahtlusega, hälbe või miinusmärgina, vaid pigem neutrum'ina, millele igal inimesel on õigus.
• Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning täiuslikkus võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
  • Tiina Ann Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast", Methis 13/2014

Intervjuud

• Räägin siia kõrvale loo, kuidas mina end esimest korda nähtamatuna tundsin, tõesti nähtamatuna. Olin just doktorantuuri lõpetamas, veel ei olnud kaitsnud, ja kolisin oma tolleaegse abikaasaga Ameerika lõuna­osasse – Kanada piiri äärest Georgia osariiki. Läksin koos abikaasaga tema kabinetti vaatama ja meile tuli vastu üks tema auväärne kolleeg. Ta teretas noogutusega, aga kogu tema jutt käis minu abikaasaga. Mind ei eksisteerinud. Ei kõnetatud, ei vaadatud korrakski otsa, silmsidest rääkimata. Avastasin, et see ei olnud ühe mehe ebaviisakus, vaid sealne tava. Kui olid mehega koos, oli tema see, kellega räägiti.

Järelikult tuleneb selline suhtumine mitte ainult vananemisprotsessist, vaid ka soorollidest, mis on kultuurkondliku erinevusega kaasas.

• Teine asi, mida märkan, ja mis on jubedam kui nähtamatuks tunnistamine, on kompenseerivad võtted, mida naised on sunnitud kasutama. Kui ma liigun Tallinnas – ja võõrana ilmselt märkan neid asju rohkem –, siis kesklinnas on peaaegu igal teisel tänaval ilusalong, aga mitte traditsiooniline, vaid ilukirurgia salong. Kui palju raha läheb ühel naisel, kes tajub, et on nähtamatu, et ta oleks jällegi nähtav? See ajab mind iiveldama. Mitte et ma seda hukka mõistaksin, tehku igaüks nii, nagu soovib, ent ilukirurgia kasutamine on reaktsioon naise tundele, et ta ei saa olla selline, nagu on loomulikult kujunenud. Ma ei tea, kui palju oli seda 25 aastat tagasi.
• Minu erialal, mis on humanitaarne, on pigem tohutu eelis olla nii palju rohkem aastaid lugenud, seedinud, testinud oma ideid, saanud õpetamiskogemust. Ja ometi, pärast 50. eluaastat hakatakse ütlema, et see-ja-see lõpetas doktorantuuri, sul oleks nüüd aeg hakata vaikselt minema.
• Loominguliste inimeste puhul on väga sagedane, et nende loominguline tippvorm tuleb alles küpses eas, võtame või Beethoveni. Ütlus, et 45+ on arenemisvõimetu, on nii sotsioloogiliselt kui sisuliselt täiesti vale. Minu isa koondati, kui ta oli 53. Ta varjas oma doktorikraadi ja sai ainult selle tõttu tööd, aga ta töötas veel 20 aastat. Järelikult pärsib selline suhtumine võimalust, et põlvkondade vahetudes toimub hea kogemuste üleandmine. Ja see on ka igatepidi nonsenss.
• Minu meelest on üks hullemaid sõnu "penskar". Aga üks sõna, mida minu kodus kasutati pigem hellitavalt, oli "vanamehenäss", sest neid vana­mehenässe oli seal väikeses väliseesti ühiskonnas palju. Ätt ja taat tulid hiljem.
• Hiljuti käisin Tartu Uues Teatris vaatamas "Praktilist eesti ajalugu", kus on üks selline stseen, et laval on ema ja poeg, poeg marsib sisse ja teatab: "Meheks olen saanud, eideke!" See oli väga armas ja naljakas. Minu lapsepõlves oli sõna "eideke" ilus, seda ei kasutatud halvustavalt, sest minu põlvkonnas oli tasakaal oluliselt nihkunud vanemate inimeste poole. Mul on siin majas [kirjandusmuuseumis – T. K.] üks armas kolleeg, kes ütleb, et sõna "mutt" on pigem austav: mitte iga naine pole ära teeninud, et teda mutiks kutsutakse, sinus peab olema mingi isepära.
• Kuid tõeline ravitsev tarkus on võimalik alles pika elu jooksul, kui paljud asjad on läinud ka rappa, viltu, untsu. Ajalooliselt ei kujutletud ämmaemandaid noorena, nad olid kogenud naised, kes teadsid, mida sünnitusel teha ja olid ka ise mitu last ilmale toonud. XIX sajandil käis neile nõiajaht, arstide gildid sõid nad välja, keelustasid ämmaemandate tegevuse, sest nad tahtsid meditsiinilist autoriteeti endale hoida, ja siis käis sellesama nõiduse metafooriga löömine.
• Ma olen pidanud tervise pärast kokku puutuma ametiasutustega ja kui ma vaatan Eesti valitsuses noori ja terveid inimesi, paneb mind lihtsalt imestama, milliste asjade eest end kiidetakse. Nad pole ilmselgelt kunagi pidanud tervisele mõtlema ja neil puudub seetõttu igasugune kaastunne või empaatia teiste vastu. Minu meelest kardetakse vanaduse puhul omaenda võimalikku nõtrust, oma saamatust, oma sõltuvust teistest inimestest.
• Oluline on ümbritsev võrgustik. Võib-olla see on nähtamatum, aga ma tean paljusid inimesi, kes on loonud telefonivõrgustiku: kord nädalas helistavad kõik inimesed oma võrgustiku läbi. See tähendab ka seda, et kui midagi on tervisega, saab ehk midagi päästa, aga see on ka rõõmus moment.
• Veel üks asi, miks me ei taha vananemisele otsa vaadata, on hirm kognitiivsete võimete taandumise ees, ma räägin siinkohal kas või Alzheimerist. See tähendab inimese kontaktsuse ja identiteedi kaotust palju hullemal moel kui siis, kui ta on haige või näiteks jalutu.
• Minul oli Eestisse kolides – see oli 2006, kui ma siia päriselt kolisin – sotsiaalses plaanis kaks üllatust. Lähen lastega bussi peale, et neid kooli viia, ja kuulen, kuidas penskareid kirutakse. Ja mitte keegi ei tõuse püsti ega anna istet inimesele, kes on vana ja väeti. Seetõttu hakkasin tähele panema fenomeni, kuidas kujuneb selline lastetuba, et õpitakse kulupead kummardama. Mitte ainult oma ema, vanaema ja vanaisa, vaid üleüldse.
• Teise asjana märkasin, et teed olid talviti väga libedad ja mitte midagi ei tehtud, et seal oleks võimalik käia – ei rookimist, ei soola, ei liiva. Nüüd on natuke paremaks läinud. Aga siis kuulsin päevauudistes – igal aastal tehakse seda vähemalt korra – intervjuud Tallinna kiirabi juhiga: "No palju teil sel aastal ka luumurde kukkumiste tõttu on olnud?" Mu kolleeg selgitas, et seda peetakse normaalseks, et inimene libedaga kukub ja murrab jalaluu. See jahmatas mind: ühiskondlik sättumus ei ole teist inimest aitama aldis.
• Kui mu tütred lugesid "Tõe ja õiguse" esimest osa, tulid nad minult küsima: kuidas oleks läinud Krõõda elu, kui Andres oleks natukenegi teda aidanud? See trotslik läve kõrgeks ehitamine ja nii jätmine! See lihtsalt rabas mu tütreid.
• Kas ei ole mitte nii, et vanainimese vaev on suurem, kui kultuuris ei ole sees niisugust palvet, et tule aita mind. Aita mind esimesele trepiastmele, siis ma saan ise hakkama.
  • Tiina Ann Kirss, intervjuu: Tiia Kõnnussaar, "Vanadusele otsa vaadata on hirmutav", ERR/Sirp, 09.09.2017