Sherlock Holmes
Arthur Conan Doyle'i tegelaskuju
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Sherlock Holmes on Arthur Conan Doyle'i teoste tegelaskuju, eradetektiiv Londonis. Ta esinemb peategelasene mitmes Conan Doyle'i raamatus, kuid ka teistel autoritel, paljudes filmides ja telesarjades.
"Etüüd punases" (1887)
muuda
Leheküljenumbrid on antud raamatu "Sherlock Holmesi lood" 1. osa (Varrak, 2003) järgi.
- Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks.
- Sherlock Holmes (Peatükk "Teaduslik järeldamine"; lk 15)
- Kui kirjeldate inimesele mingisugust sündmuste rida, ütleb enamik, missugune on tulemus. Nad on suutelised neid sündmusi seostama ja nende põhjal järeldama, mis edasi toimub. Kuid väike osa inimesi on võimelised neile teatavaks tehtud tulemustest lähtudes loogilise mõtlemise abil välja jõudma nende astmeteni, mis sellise tulemuseni viisid. Seda võimet ma mõtlengi, kui räägin tagasihaaravast ehk analüütilisest arutlusest.
- Sherlock Holmes (Peatükk "Lõpetuseks"; lk 80)
"Skandaal Böömimaal" (1891)
muuda- On suur viga teoretiseerida, enne kui teil andmeid on. Märkamatult hakatakse väänama fakte, et need teooriatega sobiksid, mitte ei püüta teooriaid faktidega sobitada.
- Sherlock Holmes (lk 163)
Tema kohta
muuda- Ja ta [Samuel Vimes] ei usaldanud ka sedasorti isikuid, kes heidavad inimesele üheainsa pilgu ja lausuvad üleoleval häälel oma kaaslasele: "Jah, kallis härra, ma ei oska öelda teile muud, kui et meil on tegu vasakukäelise müürsepaga, kes on mõnda aega sõitnud kaubalaeval ning kellele on hiljuti saabunud kitsad ajad," ja siis toovad kuuldavale veel terve rea upsakaid märkusi kõnealuse mehe käemõhnade ja kehahoiaku ja saabaste seisukorra kohta, samas kui täpselt sama jutt sobiks ka mehe kohta, kes kandis oma vanu riideid, sest pidi uut grillimisaset ehitades natuke telliseid laduma, ja kes oli lasknud endale teha tätoveeringu - kunagi, kui ta oli purjus ja seitsmeteistkümneaastane - ja keda isegi märjal kõnniteel merehaigus tabab. Milline ülbus! Milline halvustav suhtumine inimkogemuste kaootilisse küllusesse!
- Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 155
- Esmalt viis laev mu Inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel - silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega: "Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on?"
- Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aegajalt kostis plartsatusi - siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.
- Siis kuulsin, kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt:
- "Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt?"
- "See on elementaarne, Watson," vastas teine. "Elementaarne."
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 18-19
