Linnutee

Linnutee galaktika keskpunkt öötaevas Paranali observatooriumi kohal

Frida Hansen, "Linnutee" (seinavaip, 1898)

Proosa

• Linnuteel kilgendavad tolmupilved, mida oma teel on üles keerutanud kuulsate müütide tähevankrid.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 31

• Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad taevas suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, Betelgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle Suure Vankri enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest pagulase südame rõõmsaks.
  • Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005, lk 56

• Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab vihma või rahet, jäine tuul tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv Linnutee hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani.
  • Harri Jõgisalu, "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 33-34

• Isegi meie galaktika sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud emapiima. Legend on jäädvustatud Jacopo Tintoretto kuulsal maneristlikul maalil "Linnutee sünd". Pildil laseb Jupiteri naine Juno imeva lapse Heraklese kesk toidukorda rinna otsast lahti ja pritsib piimajoa kosmosesse. Üles lennanud piimatilkadest saavad tähed. Maa peale kukkunud piiskadest saavad liiliad. Olen ise selle maali ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud rase ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares purskkaevuna pritsivaid piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli seitsme lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas piim pritsida võib.
  • Sandra Steingraber, "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 200

• Võib-olla leidub terves Linnutee galaktikas mõelda oskavaid aatomeid vaid ühes kohas – Maal.
  • Brian Cox, "Brian Cox: idiootsusel on loomulik piir" ERR Novaator, 15. juuni 2017

• XX sajandi algul ei olnud veel sugugi selge, kas Linnutee on meie universumis ainus galaktika või leidub ka teisi temataolisi. 1920. aastast on teada kuulus debatt USA astronoomide Heber Curtise (1872–1942) ja Harlow Shapley (1885–1972) vahel. Curtis väitis, et universum koosneb paljudest meie Linnuteega sarnanevatest galaktikatest, mida astronoomid nimetasid tollal spiraalududeks. Shapley arvates aga moodustabki Linnutee kogu universumi ja spiraaludud on lihtsalt gaasipilved selle sees. Debatt oli õigupoolest mitmeplaanilisem ning nii õigeid kui valesid väiteid oli mõlemal, kuid põhiküsimuses – spiraaludude olemuses ja kauguses – andis aeg õiguse Curtisele. Öpik oli selle ära tabanud juba 1918. aastal, kui ta hoolimata sõja- ja revolutsioonihädadest sai vahel mõelda taevastele asjadele. Eestisse tagasi jõudnult täiendas ta oma tööd Andromeeda udu kauguse määramisest galaktika pöörlemise omaduste kaudu, sai tulemuseks 450 kiloparsekit (ligi 1,5 miljonit valgusaastat) ja avaldas artikli prestiižses ajakirjas The Astrophysical Journal. Praegu teadaolev kaugus on 780 kpc (umbes 2,5 miljonit valgusaastat). Ometi kasutati 1950. aastateni enamasti väärtust 210–250 kpc, mille avaldasid Edwin Hubble (1889–1953) ja teised tollal autoriteetsed astronoomid. Öpiku töö oli lihtsalt nii uudne, et selle suhtes ei osatud seisukohta võtta. Aastakümneid hiljem, 1995, kirjutas USA astronoom Vera Rubin (1928–2016), et see artikkel on üks XX sajandi kõige originaalsemaid töid.
  • Laurits Leedjärv, "Hingepõhjast välja tunginud teadus: Ernst Öpik 125" Sirp, 14.12.2018

Luule

Issand naeris ja naerul suuga
läitis laotuse laia kuuga
roosapilviseks kuldkameeks
ning lõi maailma teljepuuga
kesköötaevasse Põhjanaela
hoidma helkivat helmepaela,
mida hüütakse Linnuteeks.

• Jaan Kross, "Hinge sünd", rmt: Jaan Kross, "Luule" (2005), lk 39

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

Eksi siit läksid kammitsais hinged,
sulgusid uksed, kriuksusid hinged.
Ei sina usu poolkuud, ei risti,
omateed lähed ja lähed risti.
Minnes veel paitad maakivi külge,
ohkad end ohkeks Linnutee külge.

• Helvi Jürisson, "*** Reejäljed sulavad välja" (1996),kogus "Sinine kivi" (1998), lk 23

võid aga sattuda libedale teele
su hing võetakse nii kirikus kui koolis
nii kodus kui kõrtsis
vastu antakse sulle
fallilised objektid
ja Taevane Linnutee

oojee

• Katrin Väli, "Kaheksa viimast lehekülge. lk 8", kogus "Sugulane", 2018, lk 36