Purskkaev

Purskkaev ehk fontään on vesirajatis, milles purskub rõhu mõjul ühest või mitmest avast veejuga.

Emma Stebbins, "Bethesda", (New York, Central Park, avatud 1873)

Aleksander Gierymski, "Purskkaev" (1870ndad)

Lola Mora, "Nereiidid", purskkaev Buenos Aireses (1903)

Mainie Jellett, "Tantsivad alasti ümber purskkaevu" (1914)

Juliane Langberg (1856-1930), "Pargivaade haigrukujulise purskkaevuga", s.d.

Alice Bailly, "Purskkaev Rooma aias" (u 1934)

Proosa

• Lamasin kaua aega ärkvel ja kuulsin — kuna kõik päevakära oli vaikinud — kuidas vesi purskkaevus sulises, kogu aeg uputades laeva, mis oli põhja vajumas, aga siiski hoopis ei uppunud. Kas pidi see uppuv laev kujutama Rooma riiki või koguni mõnd praegust? Võib-olla meid kõiki?
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund 1976, 5. mai, lk 46, jutt on Pietro Bernini "Barcacciast" Roomas Piazza di Spagnal.

• Ja kui meil endil hakkas jõud juba otsa saama, siis vaatasime purskkaevude tantsu. Kas siis üks suur või sajad väikesed, väänlesid veejoad lõputult kujudes, valguses ja värvides. Kord kerkis vesi kahekorruselise maja kõrgusele, kord vajus jälle kokku; kord pimestas silmi, kord pani hinge kinni; kord olid need tuhandete paabulindude sabad, kord õitsvate toomingatega üle külvatud künkad, kord sajad orhideed, kord tuhanded langevad tähed. Jaanilapsed ümbritsesid purskkaevu nii, nagu meie ümbritseme tõrvatünni, ehmunud pominal või vaimustusest käsi kokku lüües: kirkamalt, üha kirkamalt puhkeb Hispaania jaaniöö sõnajalaõis.
  • Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks. LR 18/1996, lk 52

Luule

Purskkaev tantsib, maona mängleb, tuksub
nahal helgib mustrikillustik.
/---/

Oi kui kaua tantsind keset linna
platsil tuvilisel, suvisel!
Purskkaev tahab talveunne minna;
üha lahkunumalt sulisev
purskkaev ennast kiviprakku poetab.

• Paul-Eerik Rummo, "Purskkaev jääb talveunne" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 184

Sutsu valesti rihitud purskkaev, see pritsib
vett kuhu juhtub (eks muidugi tuule mõjud ka).
Äravool pealegi ummistund, paistab:
servad ajavad üle.

• Paul-Eerik Rummo, "Väike park" 1 kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 254

Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?

• Juhan Viiding, "Võõras maa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 267

Nii sügavalt puhkab inimene — lakkamatult
uhkab purskkaev veetolmu, laigulisi lehti
kogub pärjaks kaevu ümber, minu ümber,
kes istun unarul, sügise poolt kullat raidkuju
veriste astrite värisevas tähekogus,
mis tuvitiibade vurrkannil tõusevad õhku,
haihtudes sammashoonete sumejasse vastukajja.
Ja alati vaatavad raidkuju silmad seda aeda,
kus on lehti ja kaev, tuvi ja aster, sügis ja mina.

• Ivar Ivask, "Palais-Royali aias", rmt: Astrid ja Ivar Ivask, "Rändav järv" (2002), lk 43

Oktoober lehvib äärelinnapargis
juba varisenud puilt on kirg
purskkaev on kuiv
taeva janutavad huuled
tema kohal ootel
üks on andma harjunud
teine saama
üsas leherisu puruks pudelid
huuled pragunenud tähetolmu täis
hukka saab kes pole madalam kui rohi
kaksiolijail on ilma vastu salanõu
pole truudust ega alandlikkust
neil on teineteises soe

• Kalev Kesküla, "Oktoober lehvib äärelinnapargis" kogus "Aeg rannal" (1988), lk 35

suurte tänavate looklevas rahus
kasvan ja vohan üle maailmade
et täita kõik purskkaevud liivaga
mis minu seest voolab
varsti mattuvad kõik linna purskkaevud
pisikeste kivide alla
vahel harva viirastub nende sees
mõni kaktus
kes on sinna pesa teinud
võtab vastu viimase vee neist
äraarvamatult tühjadest
ruumidest

• Joanna Ellmann, "* suurte tänavate looklevas rahus" kogus "Olemise maa" (2017), lk 57