ProosaRedigeeri

  • Juba ruumilinegi kaugus õilistab ja kirgastab eemalviibivat inimest poeetiliselt; kuivõrd rohkem teeb seda veel ajaline!
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR 36/2004, lk 64



  • Kauguse mõiste on tinglik. Kui ma laps olin, rääkis isa esimesest Muhu kaupmehest, kes käis kaupa toomas "päeva risti alt", sealt, kus elavad valged varesed. Taevas olevat seal nii madalal, et seitsmejalane mees peab küürus käima. Ma ei osanud kuidagi siduda seda "päeva risti" ja nii madalat taevast.
Hiljem tuli välja, et kaupmees tõi kõik Lihulast.
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 10


  • Kui kaugel peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel majusklite hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema jumala silmad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult. (lk 121)


  • Nautilus jääb siiski lühikeseks, kui vihmapilved lähenevad, Pealegi tundub mulle, et lubatud kolmeteistkümne kilomeetri asemel on armsasse Portugaletesse tunduvalt pikem maa. See on peaaegu alati nii, et vahet pole, mis voldikus või infotahvlil kirjas, tegelik teekond on pikem. Mitte kunagi lühem. (lk 44-45)
  • Ma ei saa aru, kuidas minu päevateed alati pikemaks kujunevad kui voldikutel kirjas. Kas see tuleb äkki sellest, et ma väsinult teel liiga palju laperdan? Täna käisin väsimusest muidugi natuke tiira-taara küll. Võis lisasamme tuua, aga et ma lausa neli kilomeetrit rohkem tegin, on siiski palju. (lk 205)