Päevateekond

Proosa

• Ma ei saa aru, kuidas minu päevateed alati pikemaks kujunevad kui voldikutel kirjas. Kas see tuleb äkki sellest, et ma väsinult teel liiga palju laperdan? Täna käisin väsimusest muidugi natuke tiira-taara küll. Võis lisasamme tuua, aga et ma lausa neli kilomeetrit rohkem tegin, on siiski palju. (lk 205)
• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• Ometi ei osanud laanerahvas ise oma hõlbuelu eriti hõlpsaks pidada, sest otsatutes metsades kippus neid alailma janu kimbutama. Lähima järveni oli teinekord vaata et päevateekond astuda, ja mererand meelitas üsna asjatult oma petliksoolase igavesti liikuva veega. Sellest jäi ainult mõru maik suhu ja veelgi suurem janu keelel kirvendama.

Aga jõgede kargelt hõbedasi linte, mis ühendaksid järve järvega ja jõuaksid koguni mereni välja, ei olnud veel olemas. Lihtsalt polnud, juba maailma algusest arvates. Ainult üksildased järved kusagil pärapadriku peidus ja ürgsoolane meri metsade kaugeil piirimail. (lk 3-4)

• Midagi on maailmas puudu, mõtles rebane omal põndakutroonil, midagi niisugust, mis tuleb lihtsalt välja mõelda, kui teda olemas pole. Aga mis see siis on?

See midagi peaks olema karge nagu Võrtsjärve vesi ja pikk nagu päevateekond, ei, parem veel, kui palju pikem. Lähed ja lähed, aga ära ei lõpe, vesi on ja on, aga otsa ei saa. Mis see siis on?

Rebane pingutas ajusid nii, et kõrvaotsad tõmbusid mustaks ja kikki, sabaots aga hakkas ärevusest vongerdama ja vongerdab veel tänapäevani, kui rebasel rahutus veres.

"Jõgi!" oli see äkki käes. "Jõgi!!!" (lk 5)

• Rebane aga, seesama, kes mõtles välja ei millegi muu kui Suure Emajõe, lippas tulistjalu liigeldi-loogeldi ees, helevalge sabaots libinal mööda mullakamarat, nii et üsna otsmised hõrkhõredad okaskarvad ilusal sabal päris mustaks määrdusid.

Nii joonistas rebane oma koheva sabaga Eesti mullale endale Suure Emajõe loogelise tee.

Kuuldus Emajõe sünnist aga levis kulutulena päratukuumades põuametsades, innustades loomi kõikjal kaevama maailma midagi nii enneolematut ja uut, mis on karge kui Võrtsjärve vesi ja pikem veel kui päevateekond. (lk 7)

• Aime Maripuu, "Loomislugu", rmt: "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984